Mängukoobas on lahe

Pastakas | Pastaka foorum | Päevikud | Jutukoobas

Avaleht

Teema: Järjejutud / Muu

Valikud: 19. osa (9)

02.09.2011 21:26, x282 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ 2021-01-01 06:44)

Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)

Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

MAvasin silmad ja nägin ,et ma olen põlvili maas. Ma põlvitasin vere ja liha keskel millest mul polnud aimu. Ma tõusin püsti ja pöörasin ennast ümber. Krimpsutasin nina kummalise haisu peale.
Nägin enda ees seismas Kate. Kate vaatas mind pilguga nagu ma oleks mõrvar või ma oleks tema eest midagi salatsenud.
<<Sa tapsid need inimesed! Nad sõna otseses mõttes plahvatasid, nad lõhkesid! Sa suutsid 4 minutiga selle linna muuta selliseks nagu oleks siin sõda üle käinud. <<Aga ma...>> Kate katkestas mind ja nähvas vihaselt: <<Sa tapsid süütud inimesed, nad surid mingi andetu, musta tunnetaja läbi kes oma lõbuks inimesi tappis!>>
Need sõnad tegid mulle sama palju haiget nagu keegi graveeriks need sõnad tugevalt mu südamele. Ma tahtsin nutta kuid ei suutnud. Kas Kate sõnad vastasid tõele kui ta ütles: Sa oled must tunnetaja!?
Kate vaatas mind ja raputas õrnalt pead. <<Ma oleks pidanud arvama ,et sa ei saa olla hea ega puhas. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, nii hävitava väega tunnetaja pole võimeline olema hea.
Vaatasin Kate suurte silmadega nagu ta oleks mulle noa südamesse löönud. Miks ta arvas ,et ma olen halb? Ma ei teinud nendele inimestele liiga, see oli keegi teine! <<Käi kuradile Kate!>> Nähvasin ma vihaselt. Tundsin kuidas viha minus kerkis. Tundsin tuule tugevnemist ja klaasi kauget klirinat.
Kate vaatas mind ja ütles: <<Ma pole õnneks kollanokk nagu sina ja tapja ning ma luban ,et ma käin kuradile kui ma suren.>>
Selle lause peale pööras Kate ümber ja kõndis eemale. <<Head aega Dephanie De La Vega, ma loodan ,et ma ei kohtu sinuga ka peale oma surma!>> Hõikas Kate mulle mürgiselt.
Mida ma olin teinud!? Ma olin oma ainsale sõbrale öelnud nii pasasti kui olla andis! Mida ma olin teinud, ma olin tapnud inimesed? Mu keha oli ülevõetud.
Ma vaatasin oma veriseid riideid ja sain alles siis aru ,et ma nutan.
Jooksin Agulivõõraste majja, ega pööranud inimestele tähelepanu. Läksin kiirelt meie tuppa ja võtsin kotist teksad, pluusi ja jakki. ajasin endale need selga ja kordasin endale muudkui: Ma olen kaotanud igaveseks oma ainsa sõbra ja õpetaja. Sulgesin koti ja läksin toast välja alla kõrtsi. Istusin letti taha ja ütlesin tuimalt: <<Viski.>>
Kõrtsnik noogutas ja võttis tassi. Kuulsin viski lohutavad valamis heli. Nuuksatasin hetkeks kui sain viski kätte. <<Tänan.>> Suutsin ma vaid öelda. Ma olin tummaks löödud. Jõin kiirelt klaasi tühjaks ja kissitasin silmi. Tõusin püsti ja lahkusin võõrastemajast mis vaevu püsti seisis. Jooksin sinna poole kuhu ma arvasin olevalt De La Vegade vanad põlenud mõisa varemed.
Ma ei tea kui kaua ma jooksin ,aga ma seisin tühermaal. Mind ümbritsesid väiksed madalad varemed. Tõstsid pilgu varemetelt ülesse ja nägin pruunide juustega võõrast tüdrukut. Ta liikus minu poole. Ma ei teadnud kes või mis ta on ,aga ta oli üpriski sarnane Katega. Ta näojooned olid sama teravad kui Katel, ta juuksed oli õrnalt lokkis nagu ka Katel.
Kui ta oli minu juures sain aru ,et ta on hoopis sarnane minuga. Ta oleks võinud olla vabalt mu kaksik, ta oli nagu mu peegel pilt. Võõras naeratas ja ütles: <<Ma arvan ,et sa oled minust kuulnud. Ma olen Deanne.>>