Valikud: 3 osa (6)

Kuulsin meie vana seina kella viite tuhmunud ,kuid jõulist lööki.
Läksin paari tantsusammuga personali ruumi ise naeratades. Panin enda põlle ja juukseklambri enda kappi ja ümisesin: <<Õhtu saabunud ja vaikust võtab maad. Ohkab väsinuna vana...>>
Kuulsin sisse astumas järgmise vahetuse ettekandjat Kate. Kate oli vaiksem kui mina, ta kunagi ei naeratanud (vähemalt mina polnud seda veel näinud), tal olid õlgadeni punakad juuksed mis olid praegu pandud hobusesabasse, pruunikas töövorm sobis talle ideaalselt.
Vaatasin Kate, kuid pöörasin pilgu kohe ära. Kuulsin kuidas ta oma kapi avas ja võttis sealt mõned asjad ning pani kapi uuesti kinni.
Võtsin kramplikult enda kapist peaaegu auklikuks kulunud ketsid ja istusin ruumis olevale toolile. Tõmbasin paelad üksteise järel pingule ning lõpuks sidusin paelad lipsuks. Tõusin püsti ning võtsin kapist oma koti ja panin kapi lukku. Tundsin Kate vihast pilku enda peal ja neelatasin. Pöörasin end tema poole ja naeratasin.
Lahkusin kohvikust kiirel sammul õhtusesse pimedusse. Pöörasin kohviku ukse juurest paremale ning lisasin kiirust. Tundsin nagu keegi jälgiks mind. Lasin enda kaitse lõdvaks mis mul tavaliselt peal oli, aga mu ümber oli tühjus, ei ühtegi mõtet, kuid see ei pühkinud mu peast mõtet ,et mind jälitatakse.
Pöörasin sisse ühte põiktänavasse kust ma tavaliselt lõikasin. Läksin värava juurde mis oli enne korterit kus ma elasin. Katsusin värava linki ,aga see oli lukkus. Küsisin endalt hämmeldunult: <<Lukkus? See pole võimalik see on alati lahti!>>
Keerasin end ümber ja nägin kahte meest kes olid põiktänava ära blokeerinud. Esimene neist kahest mehest oli pikk, kiilakas, käsivarred olid treenitud ja tätoveeringuid täis. Teine mees oli esimesest umbes peajagu lähem kuid ikkagi pikk.
Lugesin esimese mehe mõtteid mis olid peaaegu irvitades öeldud: <<Ole rahulik väike mõtete lugeja, me tapame sind kiiremini kui su isa.>>
Neelatasin mõtet kuuldes. Nägin kuidas teine mees tõmbas taskust välja jahinoa. Vaatasin korra nuga mehe käes ja mõtlesin: <<Kas nad teevad minuga lõpparve ja mille pagana pärast need isiksused mu isa tapsid?>>
Katsusin oma taskuid. Taskutes oli mul kõigest pakk emalt näpatud suitsu, patsikumm, tikud, 10 senti ja natuke mingit paberi sodi.
Vaatasin ruttu kõrvale ja nägin seal olevat liiva huni.kutt. Ohkasin ja jooksin vist oma rekordajaga 15 meetrit. Kummardusin liiva hunn.iku kohale ja võtsin sealt peatäie liiva. Ajasin end sirgu ja tahtsin hakata võõraste poole jooksma ,aga lühem mees oli juba noaga minu juures. Viskasin talle liiva näkku ning seisin hetk liikumatult, mis oli vale tegu. Ma oleksin pidanud kohe jooksma. Tundsin korraks teravat terast oma käsivarres kuid järgmisel hetkel nägin kuidas mõlemad mehed põlvili valudesse langevad. Nad haarasin oma peadest kinni ja krimpsutasid nägu.
Ütlesin kiirelt omaette: <<Tänan kes iganes sa ka ei olnud.>>
Jooksin meestest mööda pöörates kiirelt vasakule ning see järel oma kodu põiktänava poole teisel pool väravat. Otsisin kiirelt kotist korteri välisukse võtme ning avasin ukse. Lippasin kiirelt sisse ning jooksin trepist ülesse teisele korrusele.

Autori kommentaar »