Thirst # 5.osa (2)

Vaatasin nutuste silmadega teda. Pühkisin lähedal oleva rätikuga ära vere ja pisarad ära. Ta vaatas mulle silma ja ütles rahustava häälega: <<Mina olen Ethan. Sa oled muutunud vampiiriks. Mõistad sa mind?>>
Noogutasin nutuselt. Ta noogutas rahulolevalt ja lisas: <<Ma lähen kirjutan su haiglast välja. Sa suudaksid parimal juhul siin püsida kuni koidikuni, koidikul sa kõrbeksid ära. Praegu läheme minu juurde kus sul on turvaline olla.>>
<<Ma tahan koju või ülikooli linnakusse praegu!>> Turtsatasin ma vihaselt.
Nägin kuidas ta soe naeratus muutus kalgiks ja külmaks. <<Et tappa oma pere ja ülikooli linnak kuni sinust jääks järgi vaid peotäis tuhka ja su riided.>> Ütles ta kalgilt.
Krimpsutasin suud ja ajasin ennast püsti. <<Ma tulen sinuga ,aga peale päikese loojangut tahan ma korraks koju minna.>> Ütlesin tuimalt. Ta ohkas ja ütles: <<Su riided on sinu kapis, sinu palatis.>> Nägin kuidas ta uuris mu silmi ja ütles: <<Su rohelised silmad on läinud tumedamaks.>> Ta naeratas ja kadus. Viskasin verise rätiku nurka ja ajasin ennast püsti.
Lonkisin oma palati juurde. Palati lähedal lõhnad, eriti vere lõhn ajas mul pea segi. Üritasin vere lõhna oma peast välja suruda ja selle asendada millegi muuga ,aga see ei õnnestunud. sisenesin oma palatisse ja avasin isiklike asjade kapi. Seal olid mu laptop, paar teksasid, sokid, pluus, pusa ja aluspesu.
Ajasin endale riided selga. Läksin ukse juurde ja võtsin sealt oma mustad tennised. Istusin voodile ,et tennised jalga panna.
Mu elu oli rikutud. Ma ei saanud päikese käes käia ilma ,et ma ei saaks põletus haavu või surma. Ma ei saanud kunagi enam puudutada hõbedat ,sest ka see tapaks mu. Ma janulesin oma sõprade ja lähedaste vere järgi. Veri ajab mu joovastusse. Veri on üks asju mida ma vajan elus. Mu elus on nii palju reegleid millest tuleb kinni pidada ,et ma ei sureks ära.
Panin enda tennised jalga ja ajasin ennast püsti. Pöörasin ennast ümber ja nägin uksel Ethanit kes ütles: <<Peaksime minema hakkama kell saab varsti üksteist.
Noogutasin ja sammusin ukse juurde. Vaatasin Ethanile otsa ja sain aru ,et ta uurin pingsalt mu silmi. Pöörasin pilgu ära ja astusin uksest välja.


Pärast kolme tunnist autoga sõitu olid mu liigesed krampis, mu kurk kuivas ja mul oli igav. Vaatasin väikest maja mille ette oli Ethan oma auto parkinud. Vaatasin maja. Maja oli kahekorrusega, puust, maja aknad olid kaetud tumedate kardinatega. Lasin pilgul uitada ja vaatasin taevasse.
Taevas oli tõmbunud roosakaks-punakaks. Mägede tagant paistis üksikuid päikese kiiri.
<<Kus linna lähedal me oleme?>> Küsisin ma samal ajal kui vaatasin imetlusega taevast.
<<Brooks linnast 3 kilomeetri kaugusel.>>
Pöörasin ennast rõõmsalt Ethani poole ja ütlesin kiirelt: <<Ülikoolilinnak asub ka ju Brooks-es!>> Ma naeratasin rahul olevalt. Mul oli võimalus minna ülikoolilinnakusse.
Nägin kuidas Ethani nägu moondus krimpsus grimassiks ja ta noogutas süngelt. Ta lonkis ukse juurde ja võttis taskust võtmed. Nägin kuidas ta otsis korteri uksele õiget võtit. Pöörasin pilgu uuest taevasse ja kuulsin samal hetkel paari vande sõna ja ukse lahti minemist.
<<Mine ennem sisse kui põletada saad.>> Vaatasin Ethani kätt millel oli 2 astme põletus.
Kõndisin ukse poole. Sisenesin majja. Kujundus oli päris ok ,aga polnud minu lemmik maitse. Võtsin tennised jalast ja sammusin diivanite poole. Istusin ühele valgele nahkdiivanile. Vaatasin Ethanit kes oli sulgenud ukse ja vaatas mind.
<<Verevarud on külmkapis ja kui vaja magada siis üleval on külalistetuba vaba.>> Ütles ta.
Noogutasin talle ja ta naeratas rahulikult. Nägin kuidas ta trepist ülesse läks. Ajasin ennast püsti ja läksin akna juurde. Tajusin ,et päike on tõusnud. Tõmbasin kardina natuke eest ja panin oma käe päikese kätte.