Plan B 1.osa (12)

Avan ettevaatlikult ukse, astun hommikuste päikesekiirtega täidetud õue ja siis sulgen ukse enda järgi, tasakesi. Sammun kiiresti bussipeatuse poole. Kohale jõudes hakkan mõtlema, mida ma järgmiseks võiksin teha. Mida ma nüüd teen? Okei, okei ... raha võtsin ma kaasa, kõik 26 eurot, riided ... äm, tähendab siis talvepüksid, talvejope, kampsun, üks paar pükse, 2 T-särki, 3 paari aluspesu ja mu praegused riided, mis mul seljas on. Pole just palju? Ohkasin vaikselt. Jätkasin mõtisklust. Pagan küll, kuhu see buss jääb? 30 sekundit juba hiljaks jäänud ... See on see, et lähed nii vara, kl 6 hommikul. Ühtegi hingelist pole näha. Äkki jäi bussijuht magama? ... 1 minut juba ... 1 minut ja 21 sekun... Buss sõitis nurga tagant välja ja sõitis aeglasemalt peatuse poole. Lõpuks avas ka uksed. Buss ise oli üpriski väike. 10 kohta, kui ma ei eksi. Tervitasin bussijuhti, ja küsisin talt kui kaugele ta sõidab ehk siis lõpp-peatus. Ta vastas mulle seepeale, et Valga. Mulle sobis see, piisavalt kaugel oma võõrasemast. Bussijuht ise oli üpriski sõbralik, ta isegi naeratas mulle. Ta lausus mulle: " 8 eurot siis, ... kuid teile armuline preili võin 5 euroga teha." Naeratasin talle oma parima naeratusega ja ütlesin talle ka aitäh. Ulatasin talle viiese ja hakkasin sobivat kohta otsima ... poolel teel peatusin ja küsisin: "Vabandust, kuid mis kell me kohale jõuama?" "Kl 10.00," vastas bussijuht veelgi lahkemalt. Jäädes vastusega rahule potsatasin leitud kohale. Bussis oli peale minu veel üks inimene. Silmitsesin oma kohalt teda natuke aega, kuid ei leidnud temas midagi huvitavat. Jäin taas mõtteisse. Must lilledega kleit, mustad madala konsaga kingad, heledad hobusesabasse seotud juuksed, helesinised silmad, väike nina, lopsakad huuled ... Ja üleüldiselt 20-ndates eluaatates noor naine, kes tundus minust 100 000 000 korda ilusam. Buss hakkas sõitma. Ta peatus veel paaris kohas selles linnas ja siis alustas oma pikka teekonda Valga poole.

Peale 4 tundi hüüdis bussijuht: "Oleme 2 minuti pärast sihtpunktis!"
Kaks minutit möödus minu jaoks veel pikemana kui 4 tundi. Tegelikult polnud ma kunagi Rakverest kaugemale saanud. See oli esimene kord. Kõik tundus siin ilusamana. Bussijuht hüüdis taas: "Me oleme kohal!" Buss peatus. Ma haarasin oma koti ja kõndisin välja. Ah, selline sa oledki siis, Valga, me saame väga headeks sõpradeks.

Autori kommentaar »