Teema: Lühijutud / Seiklus / Põnevus

Plaan, mis läheb ellu. (0)

Täna õhtul ma põgenen...põgenen siit vastikust, koledast, haisvast, vanast vanglast. Ma ei ole seda ära teeninud. Mis siis et ma olen mitmeid kordi liikluseeskirju rikkunud....kuid panna 13.aastane tütarlaps noortevanglasse??? Sellest ma aru ei saa. Sellega ma lõpetan täna, päevik. Sulgesin oma salajase päeviku ja ootasin oma õhtusööki, mis pidi saabuma kella poole kaheksaks. Vaatasin oma kongi vastas asetsevat kella ja jäin viimaseid sekundeid lugema ...5,4,3,2,1...Kostis vali mehehääl, mis teatas söögi saabumisest. Koridoris oli ainult üks valvur, sellest olin ma juba ammu aru saanud. Jõudes minu kongiukse juurde ja taldrikut sisse lükates virutasin ma talle ühe hea obaduse. Ta jäi põrandale lamama. Ma haarasin ta võtmed ja otsisin õige välja, et oma kongi ust avada. Õnneks see mul õnnestus. Ma võtsin valvuri riidest lahti ja panin talle oma riided selga ja omale tema omad. Ma sidusin valvuri suu pikema wc-paberiga kinni, et ta karjuma ei hakkaks ja lukustasin kongi ukse. Astusin välja ... ma olen vaba, peaaegu tegelt. Ma viibutasin selle imeliku nuiaga nagu valvuritel kombeks on. Teised valvurid ei saanud arugi. Ma sammusin õue. Alarmid polnud veel tööle hakanud. Ma olin peaaegu värava juures, kuid siis avastasin et sellist võtit pole, mis avaks värava. Jäin üürikeseks ajaks mõttesse. Plaan valmis...Tegutsema! Ma ronisin üle traataia. Kahjuks oli see anduriga, nii et alarmid hakkasid tööle. Ma hüppasin kõrgelt aialt värskelt murule langenud kastega rohtu. Ma kadusin kiirelt varjuna. Poli'tsei oli juba kohale kutsutud. Koerad hakkasid mind taga otsima. Endamisi mõtlesin "Ma olen omadega täiesti per**s." Ma jooksin kui tuul läbi pika rohu. Ma leidsin ennast juba nutmas. Ma kartsin ülekõige maailmas jääda vahele. Üks minu miinuseid. Nägin kaugemal heledat kuma. Kiiruga jooksin sinnapoole. Poli'tsei karjeid oli ikka kuulda, kuid nad olid minust umbes km kaugusel, sest nad liikusid vales suunas. Ma saatsin nende koerad eksiteele. Ma jooksin ja jooksin, vähehaaval muutus kuma valguseks ja lõpuks nägin ühte akent, milles oli veel tuli sees. Ma teadsin et seal elab keegi mu sugulastest, nii et koputasin uksele ja ukse avanedes luiskasin nii et suu suitses. Igatahes lasti mind sisse ja anti head toitu ja jooki. Ma olin heas kohas, siin hooli'tseti minu eest. Ma olin õnnelik ... MA OLEN VABA.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!