Skemreelid VI osa (2)

Geograafia:
Ma olen ennem Robertit klassis.Ma juurdlen oma mõtteid ega märka teisi.Siis ta astubki klassi ja kõnnib graatsiliselt minu kõrvale ja istub siis.Võtab kotist asjad ja vaatab mulle otsa, mina talle ei vaadanud.
"Sa oled täna kuidagi tuhmi välimusega." ütles ta vaikselt.
"Võimalik, et soojast " oi issand , mis ma nüüd küll ütlesin.Ma ei tohi meid reeta.
"Kas ma võin sinult suhteliselt isikliku küsimuse küsida? " ja vaatasin talle otsa.Minust käis välgunool läbi, ta silmad on helepruunid.
"Oleneb" vastas ta pehmel häälel.
"Hea küll. Miks su nahk on jääkülm ? " ma vaatasin maha, kuid pöörasin simad tema silmadele tagasi , kuna ma sain aru, et ta vaatab mind ikka veel.
"Hm , on see nii tähtis ? " küsis ta suhteliselt ebameeldival toonil.
"Tegelikult küll."
"Miks sa oled nii päevitunud ? " küsis ta vastu.
"Mh, ma küsisin ennem ja..."
Siis astus õpetaja klassi ja tund hakkas pihta. Ma ei saanudki vastust, kuid Robert saatis mulle tunni ajal kirja sisuga :
"Perla, täna , kell 19 Ranna promenaadi alguses ? "
Olin lummatud ta suurepärasest käekirjast tavalise poisi kohta.
"Nõus" kirjutasin ma väikesele paberile.

Ülejäänud tunnid olid sama igavad kui eelmisedki, kuid need läksid kiiremini kuna ma ootasin tohutlt kohtumist Robertiga. Ma ei saa aru, mis mul küll arus on.Ma, ohh jumal. Mulle tundub , et minuga toimub midagi .

Koju sõidame me Melinda veinipunase Jeepiga.Sten alustab vestlust
"Mel, kus sa olid täna söögipausil ? "
"Ah , ma jalutasin koos Roberti õega."ütles ta nagu muuseas.
"Kas sa midagi imelikku märkasid ? " küsis Sten juba uudishimulikumalt.
"Jah" vastas Mel.
"Noh räägi !" kamandasin ma.
"Ta on külm " lisas Mel naerdes.
Me Stenniga silmnähtavalt pettusime ta vastuses.

Jätkub.