Perfektne arusaamatus- 1 osa (8)

Keegi koputas mu uksele. Avasin aeglaselt silmad ning vaatasin ukse poole. Hetk hiljem koputati uuesti. Kortsutasin kulme kuna ma ei tahtnud, et keegi segaks mu und, kuid siiski haigutasin ning pobisesin uniselt: ,,Sisse.''
Uks avanes ning sisse astus minu teenindaja. Ta kummardas kergelt ettepoole, vaatas maha ning lausus: ,,Te palusite teid üles äratada, härra.''
Nüüd meenus mulle, et jah, ma tõesti palusin teda. Tõusin istuli ning põrnitsesin valget tekki enda jalgadel.
Teenindaja seisis vaikselt samas poosis ning ootas mu vastust. Pöörasin oma pea aeglaselt tema poole ning vaatamata oma unisele näoilmele vastasin: ,,Aitäh Pam, võid minna.'' Teenindaja noogutas ning väljus mu toast, sulgedes enda järel ukse.
Tõusin püsti ning kõndisin aeglaselt vannituppa, mille uks asus mu toa teises otsas. Jäin seisma peegli ees. Vaatasin oma uniseid siniseid silmi ning sasisin käega oma lühikesi blonde juukseid. Ka täna näen välja sama võrratu nagu tavaliselt.
Muigasin iseendale peeglisse ning alustasin igapäevaste hommiku protseduuridega. Käisin duši all, pesin hambaid, määrisin kreemi näole, pihustasin deodoranti kaenlaalustele ning panin riidesse.
Kõik nagu tavaliselt. Selline mu elu ongi. Igapäev juhtub enamasti üks ja sama, kuigi ei, ma ei vingu. Kõik 19 aastat minu elust on olnud sellised, seega olen juba harjunud. Muutusi ma niikui nii ei saa endale lubada.
Uksele koputati uuesti. Ohkasin ning lubasin sisse tulla. Pam jällegi kummardas natuke ettepoole, vaatas maha ning lausus: ,,Hommikusöök on valmis härra. Teie isa ja ema juba ootavad teid.''
,,Jah, aitäh. Võid minna.'' Teenindaja noogutas, korrastas oma valget põlle, astus jällegi mu toast välja ning sulges ukse.
Kohendasin peegli ees oma pintsakut ja lipsu ning väljusin oma toast. Kõndisin mööda koridori. Oli kuulda, kuidas teenindajad igal pool askeldavad. Arvatavasti on nüüd kõik mu õed samuti ärkvel, sest muidu keegi ei söandaks lärmakat tolmuimejat sisse lülitada.
Jõudsin koridori lõppu ning kõndisin aeglasel tempol laiast marmor keerdtrepist alla.
Jõudsin eineruumi. Keset seda seisis pikk kaetud laud ning mõlemal pool seisis hulk toole. Laua peal olid lauakate, nõud, salvrätikud, ning laua ääres istusid juba mu isa, ema ja õed.
,,Alex!''
,,Grete,'' lausus ema noomivalt mu hüperaktiivsele noorimale õele ning peale väikest pausi lisas: ,,Jälgi oma käitumist.''
Grete pööras oma pilgu lauakatte peale, kuid ta silmad siiski särasid õnnest.
,,Tere hommikust,'' laususin kindla häälega ning kui sain oma vanematelt tervituseks noogutused istusin lauda. Vaikus.
Natukese aja pärast ilmusid teenijad ning meile kõigile asetati valged rätikud põlvedele. Nüüd toodi taldrikud meie hommikusöökidega ja tassid kohviga või teega. Kui teenijad lahkusid, võtsin kätte noa ja kahvli ning alustasin söömisega. Seda tegid ka teised minu pereliikmed. Nõude kolina ja söömise hääled. Me kõik vaikisime, kuni saime söödud. Siis viidi meie taldrikud ära ning me asusime oma tasside kallale.
,,Alexander.'' Pöörasin pilgu oma isa poole.
,,Jah isa?'' Isa isegi ei vaadanud minu poole, vaid jõi rahulikult oma kohvi.
,,Intervjuu on täna. Õppisid oma teksti selgeks?''
Noogutasin vastuseks ning laususin: ,,Jah isa.'' Sellega jäi isa rahule ning hakkas emaga tööasju arutama. Mind need ei puudutanud, või ausalt öeldes isegi ei huvitanud, seega lasin sellel mul kõrvust mööda lennata.
,,Venna,'' sosistas minu kõrval istuv õde Samantha. Pöörasin pilgu tema poole.
,,Millal Marcus jälle siia tuleb?''
,,Miks sa küsid?'' Samantha pilk libises mööda lauda. Ta pobises: ,,Pole sinu asi,'' ning ta põsed hakkasid kergelt õhetama. Naeratasin ning jõin oma kohvi viimase lonksu ära. Tõusin lauast püsti ning jättes hüvasti oma vanematega kõndisin väljapääsu poole. Teenija ulatas mulle mu mapi ja mu muud asjad ning avas mulle ukse. Kõndisin trepist alla ning mööda aeda värava juurde, kus seisis mu pikk must auto.
Autojuht astus autost välja ning tegi mulle ukse lahti, et ma sisse istuksin ning seda ma tegingi. Ohkasin sügavalt ning vaatasin lakke. Mul polnud siis aimugi, et just nimelt täna ma kohtan oma elu suurema arusaamatuse.
______

Kirjutage kommentaaridesse, et teaksin kas jätkata :3 Samuti tahaksin teada teie arvamusi :3

Autori kommentaar »