Teema: Järjejutud / Noortejutud

Rebane hakkab nägijaks #7 (7 PTK) (0)

JÄLLE ÜKS HALE ENT KOHUTAV PÄEV

Ma ei saanud öösel magada. Keerasin kord ühele, kord teisele küljele, kuid see ei aidanud enam sest, mul polnud lihtsalt und. Mu kõik mõtted kogu öö vältel keerlesid Brooksi ja Zachary peal. Mind veidral kombel hakkas huvitama, miks nad ei salli teineteist ja et miks nad koolis üks kord kaklesid. Mis võiks see põhjus olla? Armukadedus? Ei. Kes kelle peale saab siin armukade olla? Ei. See on välistatud. Kõik tundus veidrana ja haleda naljana. Ma pole kunagi poiste arvates mingi magnet olnud. Olen alati välja näinud tagasihoidliku ja tasakaalukana, kuid ma poleks eales kujutanud seda ette, et midagi sellist võiks minuga juhtuda. Ma pole kunagi tahtnud tülidesse ja pahandustesse sattuda, olen püüdnud pahandustest eemale hoida ja olen seda saavutanud edukalt. Peale selle, kui isa läks koos oma uue naisega Inglismaale, peale selle tõmbusin ääretult endasse ja kõik mu elu keerles ainult minu enda murede ümber, mis kogunesid mu peapeale nagu äiksetorm...Jäin ühtäkki pisarail silmi magama ja magasin kuni mu äratus helises.
Hommikul, kui ärkasin, läksin unisena alla kööki. Ema tegi hommikusööki ja ta nägi väga mures välja. Pole ammu teda sellisena näinud.
"Hommikust. Ema, mis viga on?" uurisin, kui olin tooli peale istunud ja pudru taldriku peale tõstnud.
"Sa ei kujuta ette, mida ma kuulsin!" ütles ta kiiruga ning segas kohvi oma tassis.
"Mis? Mis juhtus?"
"Sinu isa..." alustas ta.
"Mida? Mis minu isa? Mis toimub?" hakkasin ärrituma juba vaikselt. Mu ihukarvad tõusid püsti, kui ema ütles sõna "isa". Midagi pidi valesti olema, ja see pidi olema seotud isaga.
"Isa tuleb tagasi Ameerikasse. Ta jõuab täna siia." ütles ema rahulikult, kuid ta silmad täitusid veega nagu mul. Ta istus jõuetuna maha toolile ja ohkas sügavalt. See mure võis teda vaevata igaviku.
"Mida? See nüüd tuli küll eikuskilt! See ei saa olla võimalik!" vastasin ning sulgesin silmad, lootes, et ma näen endiselt halba und.
"Ta tahab meid näha." jätkas ema ning kattis näo kätega.
"Mis asja? Mis tal siia asja on? Tal oma naine, laps, elab Inglismaal, miks ta peaks siia tulema?" usutlesin edasi. Ma ei suutnud seda endiselt uskuda, et selline asi saab sündida.
"Ma ei tea, aga ma kardan teda juba." ütles ema läbi nutu.
"Kas me teda takistada ei saa?"
"Ei." vastas ema kiiresti.
"Mis kellase lennuga ta jõuab Ameerika?"
"Kella 17.00 on ta kohal." ütles ema ning pühkis taskurätiga oma silmi. Ta silmad oli selle lühikse ajaga väga punased ja nutused. Ma ise hoidsin suure nutu kinni kuigi pisarad voolasid mööda põski alla. Isal pidi mindagi väga tõsist kavaks olema, et ta siia meie juurde tuleb. Tal on ju seal hea elu, miks ta peaks meid enam tülitama? Olime emaga ta juba peaaegu et unustanud, kuid ta rikkus kõik ära. Oleme jälle masenduses, depressioonis ja ema peab jälle ravimeid tarbima, et end normaalsena hoida. Miks küll isa peab tagasi tulema? MIDA TA TAHAB MEIST???
Kõik mu päev oli peapeale keeratud. Ka koolis ei läinud hästi. Madeline ja Angelina olid kusagil koolist eemal, mul polnud kedagi, kellega saaksin naerda ja kes hoiaksid mu tuju üleval. Kui ladina keele tund algas, siis Ms. WIllison kiusas taas ja ta ei hoidnud end tagasi. Ehitasin õpikust omale varju ette, et ta ei näeks, et ma nutan seal tegelikult, kuid ta nägi mu ehitist siiski. Ta kõndis kiirel sammul minu juurde, käes joonlaud ning kuid ta mu laua juude oli jõudnud, siis viskas ta õpiku minema minu laua pealt ning andis vastutasuks joonlauaga vastu mu näppe. Kõik klassid naersid nagu hullud. Ms.Willison oli oma tembuga väga rahul - üle ta näo levis õel ja omakasupüüdlik irve, mis ajas minu veel hullemini nutma. Ma ei suutnud enam kannatada klassikaaslaste naeru aga ka õpetaja irvitamist ja siis ma jooksin nuttes klassist välja, jättes kõik oma asjad klassi. Kui ma koridoris nuttes tüdrukute WC poole jooksin, tuli äkki eikusagilt Zachary välja ning ta ei näinud sugugi rõõmus mu meeleolu üle. Ta jooksis mulle vastu.
"Ashley, mis toimub? Mis juhtus?" küsis ta, kui ta mu lähedale jõudis.
"See pole sinu asi!" ütlesin kurjalt. Ta vaatas mind suurte silmadega ning ta astus mulle lähemale. Siis äkki Zachary haaras mu käsivarrest korraga kinni ja hoidis seda tugevalt oma käe all.
"Mida ma järeldama peaksin, kui sa jooksed klassist nuttes välja ja kukud mind sõimama pealekauba?"
"Lase mind lahti!" karjusin ning püüdsin ta haardest lahti saada, kuid asjata. Ta oli minust tugevam.
"Ma ei lase enne sul minna, enne kui sa ei seleta, milles asi on!" vastas ta võidukalt.
"Pole sinu probleem. Palun, lase mul minna!" vastasin veidi leebudes ning ma hakkasin uuesti nutma.
"Palun räägi mulle. Olime ju naabrid. Naabrid räägivad ikka oma muresid. Sinu mure on ka minu mure, et sa teaks!" ütles Zachary ja tiris mu koridoris olevale pingile. "Palun?"
"Hästi. Ma ei saa ei öelda" ütlesin talle. Ta tegi oma kutsika silmi, mul oli ausõna talle raske "ei" öelda.
Kui ma olin isast ja klassis toimunu üle ära rääkinud, siis Zachary ohkas ja patsutas kaastundlikult mu selga.
"Oh sind küll. Miks su isa tagasi tuleb?"
"Ei tea. Tahab meid emaga näha."
"Ah? See pole normaalne ju! Ise jättis teid maha ja siis ilmub uuesti üle mitme aasta teie juurde. Tea, aga see pole õige! Me peame teda takistama!" ütles ta ning tõusis toolilt püsti.
"Mida sa räägid? Mis mõttes "meie?" Siin pole mingit "meiet!" ütlesin üllatunult ja talle otsa vaadates kahtlaselt. Mis ta mõtetes oli küll!?
"Ma aitan sind. Ma ei saa sind hätta jätta ju. Ole nüüd Ashley. Sa aitad mind nagunii matemaatikaga, ja ma aitan sul popiks saada. Miks ka nüüd ei peaks sind aitama?" kehitas Zachary õlgu ning istus tagasi maha minu kõrvale.
"Sa ei pea vaeva nägema. Saan ise selle probleemi emaga lahendatud." ütlesin ükskõikselt.
"Ei lähe läbi, naaber!" naeris ta ning tiris mu tooli pealt püsti ning me suundusime tagasi tundi. Pühkisin silmi ja imestasin omaette, et miks ta nii lahke on. Ta hoidis minu käest kinni. Ta käsi oli soe ja kindel. Ma ei taha kunagi tema käest lahti enam lasta...
Pärast tunde viis Zachary mu autoga koju. Ta sõitis küll tasakaalukalt ja tähelepanelikult, kuid ta näis olevat mures. Ta sinised silmad ei peegeldanud enam siirust ja abivalmidust vaid peegeldas kättemaksu. Ta hoidis autoroolist tugevasti kinni. Nägin, kuidas ta käe peal lihased oli pinges. Ta oli väga närvis.
"Zachary, sa-" alustasin oma lausega, kuid ta peatas mu.
"Ashley, ma pean." ütles ta ning vaatas mulle otsa.
Oli näha, et teda ei anna enam takistada. Ta tuleb meid kaitsma.
Kui me olime minu kodu jõudnud, siis ema tuli kiiruga õue meie juurde ja kallistas Zacharyt tugevasti. Ema tundus Zachary kõrval väga lühikene ja seda oli ka naljakas isegi mõelda. Ma olen ka lühike, aga ise ma ei saa aru, kui lühike ma Zachary kõrval olen.
Läksime kõik tuppa ja suundusime asjast rääkima elutuppa. Ema serveeris lihapirukaid ja teed meile. Zachary küll ütles, et pole tarvis, kuid ta ei saanud ka keelduda, sest ta teab, et mu ema tegi maailmaparimaid lihapirukaid. Ta käis noorena koguaeg meie juures neid söömas. See oli siis, kui ta naaber oli....oh ajad, oh ajad....
Olin äsja mõttesse vajunud, kui Zachary müksas oma käsivarrega mind ning noogutas, et ma kuulaks ema juttu.
"Ashley, isa jõuab varsti lennujaamast siia. Ta juba kirjutas mulle. Me peame valmistuma."
"Juba?" kriiskas Zachary ootamatult vahele. Ta hääl oli läbilõikav. Oleksin piruka ka äärepealt kurku tõmmanud. "Ta ikka tuleb siis, jah?"
"Jah. Zachary, sa ei pea meid aitama. Me lahendame ise selle probleemi." ütles mu ema, kes silmitses teda uurivalt ja murelikult.
"Ma pean, ma ei saa teid hätta jätta. Ashley niigi täna kannatas koolis terrorit jälle. Hea oli, et sain ta maha rahustada." seletas Zachary enesekindlalt ja kangelaslikult. Raputasin pead, kuid ta ainult naeris selle üle.
"Ms Willison korraldas midagi jälle, eks? Ta peab kinga saama. Asi kisub jubedaks ära." rääkis ema asjatundlikult. Ma ja Zachary noogutasime ja sõime pirukaid edasi. Rääkisime maast ja ilmast, et viia mõtted eemale tulevasest sündmusest, mis keerab taas elu peapeale.

MA EI TAHA, ET SA HAIGET SAAKSID.

Nagu ema teadis, nii ka juhtus. isa oligi kohal varsti. Kui isa taksost välja astus ja majahoovi astus, siis nägin milline ta tegelikult oli. Tal oli üle õla suur kott, mis näis asjadest pungil olevat, ta nägu oli ääretult rõõmus. Kui ema avas majaukse, siis ma peitsin end seina taha ära, sest ma kartsin millegipärast isa näha. Isa ju tegi meile haiget vaimselt, ma ei tahtnud teda näha seetõttu. Mu silmad otsisid nurga taga Zacharyt. Zachary hoopis aga seisis abitult keset koridori, käed rusikasse surutud ning ta keha näis olevat pinges. Ta ootas õiget hetke. Ta ajas isegi veidi hirmu nahka. Tont teab, mida ta korraldada üritab.
"Margaret, mis ime!" ütles isa, kui ema ukse avas ja ta julgelt majja sisse astus. "Oot, mida Zachary siin teeb? Kus Ashley on?"
"Härra Parker, imelik teid siin näha." irvitas Zachary narrivalt minu isa. "See on küll on maailma suurim ime."
"Haha, sa oled suureks saanud, Zachary...imelik on sind samuti siin näha. Huvitav, kas sa käid Ashley'iga?" uuris isa ning sulges välisukse vaikselt. Zachary suu vajus lahti, samuti minu ema oma. Zachary tahtis midagi öelda, kuid ma ütlesin ise enne teda midagi.
"Sa saad asjast täiesti valesti aru!" hüüdsin ma ning hüppasin nurga tagant välja nagu karu. "Palun, räägi, mida sul vaja on, ja kao meie elust!" jätkasin oma lauset.
"Ashley. Noh...? Mis asja? Ei ole siis asjad nii või?" usutles ta kindlalt edasi.
"Hea küll, räägi asjast. Meil pole aega sinuga siin jageleda." segas ema äkki vahele ja seisis minu ning Zachary ette justnagu kaitseks meid.Ta suutis päästa hetke. Ja see oli tark tegu.
"Vau, njhm. Olgu, Margaret. Ma räägin kõigest. Ma tahan tagasi teie juurde tulla. Anna mulle uus võimalus, palun." ütles isa ning silmitses ema tõsiselt. Isa nägi tõsine välja, kuid mulle tundus, et ta valetab ja tahab meid hirmutada.
Siis ühtäkki kadus mu jalgadest jõud ja ma oleksin maha kukkunud, kuid Zachary sai minust enne kinni haarata, kui ma oleksin päriselt vastu põrandat kukkunud.
"Ära kuku, eks?" naeratas ta mulle ja aitas mu jalule uuesti.
Naeratasin ja ajasin end kindlalt sirgu. Kõndisin siis tagasi ema juurde ja müksasin teda, et ta tagasi reaalsusesse naaseks ja asja loogiliselt mõistaks.
"Me ei anna sulle võimalust. Saa aru, sul on uus pere. Sul on töö, kodu, laps ja armastav naine. Milleks vaja uut võimalust?" ütles nüüd ema süngelt ja pühkides oma nina.
"Palun?"
"EI!" ütlesime kõik koos, samuti Zachary, kes oli tegelikult mitu minutit vait olnud ja lihtsalt asja pealt vaadanud.
"Sa parem kao siit minema, muidu ajame asju nii nagu mehed ajavad!" ähvardas Zachary, kes äkki ärkas reaalsusesse.
Ma müksasin Zacharyt kui ta ei teinud sellest välja. Ta astus hoopis isale lähemale ning ta kõrgus mu isa ees kui suur kalju. Ta oli isast tunduvalt pikem, mistõttu oli isat isegi halb märgata.
"Haha. Ära aja lolli juttu! Sa oled 18, sa ei kakle ju! Sa ei julgeks ka, sa pole seda tüüpi. Ma ju tean sind väga hästi. Olid ju naaber." vastas isa enesekindlat ja silmitsest noormeest enda ees uurivalt. Isa pole kunagi uskunud, et Zachary võiks olla enamat kui lihtsalt 18-aastane laisk õpilane, popp ja nägus noormees. Zachary on kõike seda ja veel rohkemgi. Isa ei tea midagi.
Kui aga Zachary ootamatult ta käsivarrest kinni haaras, siis sai isa alles aru, et poisil on tõsi taga, ja see jutt, mida ta enne rääkis, on vale. Isa hoopis aga andis Zacharyle valusa hoobi vastu nägu niiet tal hakkas suunurkadest verd immitsema. Ema karjatas ja hüppas Zachary ette ning karjus, et isa minema kaoks meie majast. Siis pöördus ta minu poole, ja käskis 911 helistada. Tulin ka rutates sündmuskohale lähemale, haarasin samal hetkel siis oma telefoni ja üritasin politseid kutsuda, valides 911, kuid mu käsi värises niivõrd, et ma ei suutnud ekraani peal "helista" nuppu vajutada. Ema ahastas minu kõrval ja haaras minu käest telefoni.
"Kasi minema." sisises Zachary läbi hammaste ja veriste huulte. Ta suunurkadest ikka immitses kohutavalt palju verd. Ta huuled olid värvunud verevärvi. Ta vajas abi.
"Ma veel tulen tagasi ja näitan teile alles!" käratas isa ning jooksis majast minema ning näitas keelt. Kui ta oli meie majahoovi jõudnud, kutsus ta endale takso ja kadus meie silmist vähemalt tolleks õhtuks minema. Me ei teadnud isegi, kuhu ta läks.
Kui isa oli meie juurest jäädavalt ära läinud, siis Zachary vajus seljaga vastu välisust ning hõõrus oma veriseid huuli. Ta nägi välja kui hüljatud lemmikloom, kes on saanud palju haavata. Ema seisis endiselt jõuetuna ja šokiseisundis keset koridori. Ta nägu oli valge ja ta nägi nõrk välja. Ta sai kõige rohkem "haiget". Isa oli ta abikaasa kunagi, kuid nüüd enam mitte. Ilmselt sellele mõtlemine ajas ema närvi. Kuid ühel hetkel pööras ema end ringi ja suundus oma tuppa. Ma tahtsin talle järele joosta, kuid Zachary takistas mind. Ta haaras mu käsivarrest kinni.
"Las tal olla. Ta vajab aega. Küll kõik laabub." ütles ta ning tiris mu elutuppa. "Parem aita mu haavu ravitseda." Ma noogutasin ning järgnesin talle sõnakuulelikult. Tõin esmaabikarbi ja võtsin sealt välja haavapuhastus vahendi ning hakkasin ta suunurki verest puhastama.
"Ai!" oigas Zachary ühtkäkki, kui ma ta katkist ja valusat marrastust puudutasin.
"Ära liiguta end. Kui sa palju liigutad, siis ongi valus." ütlesin ning puhastasin edasi vatiga ta vigastust. Vaatasin korraks talle otsa. Zachary vastas samaga mulle oma siniste silmadega, mis puurisid taas läbi mu hinge. Mu käsi, kus ma hoidsin vatitupsu, kukkus põrandale, kui ta oma käega ootamatult mu põske puudutas. Ta liikus mulle veidike lähemale. Proovisin teda eirata ning vatitupsu põrandalt üles võtta, kuid ta peatas mu. Ta suu oli minu omale väga lähedal. Kui ta nägu minu omale ebameeldivas kauguses lähedal oli ja ta oli peaaegu et valmis üle joone minema, siis ühel hetkel äkki köhatas ema elutoa ukse peal ning viipas käega, et me tema suunas läheks. Ema rikkus romantika ära.
"Aitäh sulle." ütlesin äkki ja viisin oma jubedad mõtted mujale. Püüdsin pingest lõdvestuda ja püsti tõusta. Mu süda isegi jättis löögi vahele ja süda peksis sees nagu segane! Mida ta tundis tol hetkel?
"Milleks muidu naabrid." naeratas Zachary lahkelt, upitas ennast samuti põrandalt püsti ja patsutas mu kätt. Läksime koos ema järgi kööki. Ema oli katnud laua õhtusöögiga, mis nägi isuäratav välja.
-----

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!