Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Elu on lill, kui oled liblikas (0)

05.07.2019 16:38, x141 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

1. Peatükk

„Head aega, mu armsad!”
Hüüdis Stella meile veel järgi, kui mina ja mu ema koos Patrickuga taksosse istusime.
„Kas koerad on ikka lubatud?” küsis ema igaks juhuks veel taksojuhilt üle.
„Ta on ju nii pisike ja nii armas!” vastas taksojuht hellitaval toonil, samal ajal Patrickut silmitsedes, „Kuhu sõidame?”
„Tallinna sadamasse palun,” vastas ema ja sättis end mugavalt istuma.
Hakkasime sõitma ja ma lehvitasin veel korra Stellale. Ta tegi mossis näo ja näitles sõrmedega, kuidas ta end maha laseb ning laskus vaikselt muru peale pikali. Teda tundes teadsin, et ta jääks sinna mitmeks tunniks pikutama, kuid tema enda heaks saatsin talle sõnumi.
Mina: Puugid söövad ära su!
Stella kargas püsti ning lehvits veel pikalt, kuni ma teda enam ei näinud.

Suve lõpu kohta oli õues üllatavalt soe. Sai veel vabalt lühikeste riietega käia. Auto konditsioneer oli veidi paigast ära ja Patrickul oli oma karvaga üsna palav. Panin ta oma jalgade ette lamama, ehk on seal veidi jahedam. Tundub, et nii sobis. Kuni Patrick on rahul on kõik korras.
Telefon väriseb. Sain sõnumi.
Sebastian: Miks sa midagi ei öelnud?
Ma ei vastanud. Panin telefoni taskusse. Uus sõnum. Ma ei vaevunud vaatamagi, lülitasin lihtsalt telefoni välja.
Taevas oli pilvitu. Päike oli alles kõrgel. Olime juba peaaegu sadamas. Laevani oli peaaegu tund aega. Üritasin vältida Sebastianile mõtlemist. Et tuju kuidagigi üleval hoida lülitasin telefoni sisse ja kirjutasin Stellale.
Mina: Oled kodus?
Stella: Lähen Kristoferi juurde. Olete juba laeva peal või?
Mina: Ei ole. Miks sa ütlesid talle?
Stella: Kellele? Mida?
Mina: OMA VENNALE
Stella: Sebastianile?
Mina: On sul veel mõni?
Stella: Ou jahtu maha! Mina ei ole midagi öelnud. Mis ta kirjutas?
Mina: Kes ütles siis?
Mina: Teised ei tea ju, ainult sina tead.
Mina: Ma ignoreerisin teda.
Stella: MIS TA KIRJUTAS???
Mina: Alguses küsis, et miks ma ei öelnud. Rohkem ma ei tahtnud näha. Panin lihtsalt telefoni ära.
Stella: Tegelikult sa oleks võinud öelda tõesti. Te läksite lahku ainult selle pärast, et sa ära kolisid. Oleksid võinud anda talle vähemalt võimaluse hüvasti jätta.

Lõpuks sadamas. Me polnud arvestanud ummikutega nii, et jõudsime napilt laevale. Ma tegelikult isegi ootasin Soome jõudmist. Isa lubas, et saan oma toa. Ema tahtis küll Piat ka minu tuppa, aga õnneks paps suutis ta ümber veenda. Ma ei kannata seda väikest jõmpsikat.
Istusime minu nõudmisel akna äärde. Mõnus vaikne koht unistamiseks.
Avasin telefoni, et kella vaadata, kuid mu pilk jäi seisma.
Sebastian saatis sulle 11 sõnumi(t).
Ma ei julgenud vajutada. Mõtlesin hetke. Ohkasin ja vajutasin. Avanes rida sõnumeid.
Sebastian: Miks sa põgened?
Sebastian: Vaata tõele näkku!
...
Sebastian: Anna andeks musi
Sebastian: Vasta palun!!
Ema piilus mu telefoni: „mis sul seal nii põnevat on?”
Vajutasin sekundiga telefoni ekraani kinni.
„Midagi,” ütlesin ja hakkasin oma rahakotti otsima, „kas mu rahakott jäi sinu kätte?”
Ema sobras veidi oma käekotis ja siis vaatas mulle otsa: „Ei!”
„Ei, no tore!” vastasin sarkastiliselt ja vaatasin aknast välja.

Päike hakkas vaikselt loojuma. Meri oli rahulik. Ma ei saanud ikka mõtteid Sebastianilt ära. Patrick muutus rahutuks. Ilmselt tundis temagi, et midagi on halvasti.

„Ma lähen toon meile midagi näksimist,” üritas ema mu tuju paremaks teha.
Ta ei teadnud, et ma Sebastiani maha jätsin. Ta arvab, et ma mossitasin, sest ma ei näe teda enam iga päev, nagu meil tavaliset kombeks oli.

Ema vaatas mulle otsa. Ma ignoreerisin teda. Ta ei hakanud kaua ootama ja läks näkside järele.

Panin muusika mängima ja võtsin Patricku sülle, et teda rahustada. Ta oli väga närvis terve selle reisi pärast ning pissis mu püksid täis, kohe kui teda natukenegi tõstsin.

“Patrick!” karjusin vihaselt.

Mõned inimesed vaatasid mind imestunult. Jõllitasin neid vihase pilguga vastu ja tõusin, et vetsu poole hakata minema, kuid silmasin kedagi. Ta seisis minust mõned meetrid eemal. Kurjustas oma väikse vennaga, kuna too naeris kui nägi, mis Patrick oli teinud. Naeratasin neile punastades ja läksin vetsu.

Kui olin püksid enam vähem kuivaks saanud, hakkasin tagasi minema, et enne ema kohale jõuda, sest muidu oli jälle moraali oodata.

Istusin samale kohale, kus enne ja jäin ema ootama. See noormees, kes enne oma väikese vennaga riidles olo kadunud. Ilmselt ei näe ma teda enam kunagi, nagu ikka. Ta oli tegelikult päris nummi. See tuletab mulle aga jälle Sebastianit meelde.

Kas Stellal oli õigus? kas oleksin pidanud Sebastianile vähemalt hüvasti jätmiseks võimaluse andma? Mu peas oli korraga nii palju mõtteid, ma tundsin, et mu pea varsti lihtsalt plahvatab.

Kuulsin eemalt selja tagant ema häält, kuid kui ma ümber pöörasin, märkasin vaid üht. Ta pole üksi. Temaga oli kaasas keegi tuttav. Ma ei olnud kindel, kes see oli, aga ma olin sada protsenti kindel, et olin teda kuskil näinud. Mulle ei tulnud meelde. Kes ta oli? Kus ma teda näinud olin?

Nad jõudsid minuni. Ema vaatas minu segaduses nägu ja mõistis, et on aeg tutvustada.
“Ütle tere oma uuele naabrile, õigemini naabritele,” sõnas ema ning viipas käega naise kõhule.
“Tere,” vastasin, kuid jahmatus mu pilgust ei kadunud.
Seda märkas ka ema ja üritas kuidagi selgitada:
“Varsti tuleb beebi”.
“Jah, ma sain aru küll,” nähvasin vaikselt emale, “kas me oleme varem kohtunud?”
“Minu meelest ei ole,” oli nüüd ka võõras imestunud.
“Ahah,” suutsin, vaid öelda, kui järsku mu peas süttis väike pirn.
Meelde tuli!
Ma nägin unes teda.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


TupsuNunnu

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Samalt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima