Teema: Võistlused / Kord ühel vihmasel ja tormisel suveööl... TULEMUSED

Kuskil kadunud (0)

--------

Liigeldes vihmases metsas tundmata suunas edasi, üritasin leida teed metsast välja. Paanika võttis üha rohkem võimust, kuid üritasin vastu pidada. Mingil hetkel tundsin, et võiksin närvivapustuse saada, kui enesevalitsus kaoks. Kuulsin, et mingid rasked sammud lähenesid mulle selja tagant kiirelt. Üritasin elu eest joosta, et see asi või elusolend mind kätte ei saaks. Ühel hetkel tundsin, et maapind mu jalge all oli muutunud olematuks. Kukkusin kuskile tunnelisse ja vuhisesin allapoole. See meenutas mulle Alicet imedemaal, aga see oli kordades jubedam kui filmis.
Lõpuks potsatan kuhugi lima sisse. Üritan aru saada, kuhu ma jõudnud olin. See sarnanes filmitegelaste muinasmaale - seal oli tegelasi nii Näljamängudest kui Harry Potterist, samuti oli seal tegelasi ka "Mu väiksest ponist" ja "Käsnakallest". Märkasin isegi mõndasid hübriide erinevatest multikatest. Kõige eriskummalisem tundus mulle Homer Simpsoni ja Benderist. Sellel tegelasel olid ka krõpsudest tiivad, mis pani mind veel rohkem imestama.
Jalutasin edasi ja vaatasin kummalises kohas ringi. Limane koht oli olnud vaid pehme maandumiskoht. See koht meenutab mulle segu mitmetest multikatest ja filmidest. Ühes nurgas märkasin Smurfide küla, kuid paarsada meetrit eemal võis silmata juba Springfieldi, kus "Simpsonite" tegelased ringi vurasid. Ühes kohas silman isegi küla ja linna hübriidi. Otsustasin, et lähen sellesse imelikku kohta. Seal vurasid ringi kõiksuguste filmide ja multikate tegelased, alustades Harry Potterist lõpetades Star Warsiga. Ma ei julge kellegi käest küsida, et kuhu ma sattunud olen.
Ühel hetkel tunnen, et tahaks maha istuda. Otsin mingit kohta, kust saaks jälgida seda veidrat kohta nii, et keegi mind ei näeks. Uitan natuke aega, kuni lõpuks leian ühe väikse koha majade vahel, kus natuke olla. Lähen istun sinna väikesesse kohta. Saan natuke aega istuda, kui tunnen, et keegi on võtnud mu pusa kapuutsist kinni ja tirib tahapoole. Tunnen, et see asi või elusolend tahab mind tappa. Mind tõmmatakse veel järsumalt nii, et löön pea ära ja muutun uimaseks.
Järgmisel hetkel leian ennast kuskilt väiksest hubasest ruumist, mis meenutab mulle ühetoalist korterit, mis on täis igasuguseid veidraid plakateid. See asi või olend on pannud mind suurde tugitooli istuma.
Jään plakateid uurima ja olen üsna omas maailmas, kui ühel hetkel kuulen mingit veidrat häält. See meenutab mulle heeliumit tõmmanud koera häält. Võpatasin isegi korraks selle hääle peale. See olend oli tuppa tulnud. Ta on pikk lohetiibadega krokodill, kellel on jalgade asemel sarnased käed nagu on inimestel. Seljas on tal mustad nahkpüksid ja pikk must nahast mantel.
Satun omas maailmas segadusse - miks räägib krokodill nagu heeliumit tõmmanud koer ja miks ta näeb välja nagu oleks mingi poolpaljas maffiaboss? Krokodill aga hakkas minuga rahulikul hääletoonil rääkima.
"Olen Krisko. Oled sattunud Muumimaailma maa-alusesse maailma. Sellest kohast räägin kunagi hiljem, kui sa veel siin oled. Äkki tutvustad ennast?"
Vaikisin umbes minuti. Mul oli tunne, et olin täiesti lühisesse jooksnud jutu peale, mida Krisko mulle just rääkinud oli. Miks ma olen kuskil Muumimaa maa-aluses maailmas? Kuidas sattus siia mingi krokodill?
Peale pikka pausi suutsin siiski midagi kogeleda:
"Olen Otta, Mängukoopast. Sa ilmselt ei tea seda kohta, heh...."
Piinlikult pikk vaikus. Too veider krokodill ilmselt mõtles midagi, millest ma ise mõelda ei osanud. Ilmselt sellest, kuidas minust kõikidele siinsetele asukatele suppi teha.
Mingi hetk hakkas Krisko taas rääkima:
"Kord käisin ise ka selles kohas, kust sa pärit oled. Päris imelik koht teine. Samas ma oleksin sinna pikemaks jäänud, kuid ma ei saanud."
Vahtisin teda tuimalt ja mõtlesin, et miks ta jääda ei saanud. Mõne aja pärast märkas Krisko mu segaduses pilku.
"Põhjus, miks ma ei jäänud, on lihtne. Ma sureks seal ära, kuna seal ei ole kuskil ühtegi maa-alust koobast, mille oleks saanud nähtamatu keebiga ära katta," rääkis ta. "Kõik see koht on tavainimeste jaoks nähtamatu."
Üritan vaikseöt infot veidi seedida. See krokodill tõmbas mu kuskile väga X kohta ja hoiab mind nüüd lõksus. Ja see koht on kuskil selle maailma all, kuhu ma sattunud olen.
"Ja miks sa mu siia vedasid?"
"Kuna sa oleks seal üleval surma saanud," vastas Krisko.
"Mis ohtu?" uurin edasi.
"Selle suure maailma nimi, kus sa enne viibisid, on Marijuun. Seal elavad kõikide inimeste välja mõeldud tegelased. Need tegelased tulevad siia maailma elama ja nad söövad ära kõik inimesed, keda nad näevad" jutustab ta. "Ma olen üks neist vähestest, kes ei söö inimesi."
Olen täiesti hämmastuses sellest, mida Krisko mulle just rääkis. Vaatan veidi silmadega ringi. Krisko läheb kuskile taharuumi ja jätab endajärelt veidi praokile. Natukese aja pärast kostuvad mingid veidrad helid. See kõlab nagu jutt mingi asja keetmise taustal. Tõusen, et veidi liikuda. Samal ajal tunnen, et jalg teeb hüppeliigese juures põrguvalu - suutsin selle kuidagi ära vigastada samal ajal, kui Krisko mind siia veidrasse kohta tõmbas läbi tunneli või mille iganes, kust ta mind tõi.
Üritan võimalikult vaikselt ringi liikuda ning lõpuks suundun vaikselt selle ukse juurde, millest Krisko mõni aeg tagasi sisse oli läinud. Märkan praost, et seal on teisigi veidraid olendeid, alustades draakonitiibadega ämblikust lõpetades roheliste karvadega jetiga, kellel on läbipaistvad jalad. Neid paistis olevat kuskil kümmekond olendit, kes peavad plaani mingi asja üle.
Ühel hetkel tajun endal kellegi pilku sealt ruumist - olen ruumi vahepeal vaikelt sisse läinud ja jäänud vahtima neid oleneid. Olendid tunduvad üsnagi näjased ja metsikud ja nende kõigi pilgus helgib raev.
Olendid asuvad kõik korraga mind ründama.
Jooksen oma valusa jalaga nii kiirelt kui saan. Samal ajal otsin silmadega kiirelt seda tunnelilaadset asja või üldse mingit väljapääsu sellest kohast. Märkan lõpuks mingit suurt ust ja torman sellest välja. Õnneks oli see ka see koht, kust Krisko mind ilmselt siia kohta tõi. Lippan sellest veidrast keerdkäigust üsna edasi ja edasi. Ühel hetkel koperdan ja kukun kogu jõuga mingi suurema terava kivi otsa ja tunnen, et mu käeluu vist murdub, kuid hetkel ma sellest ei hooli. Pean sellest kohast võimalikult ruttu pääsema.
Ühel hetkel tunnen, et paanika hakkab minus vaikselt võimu võtma. Üritan vastu pidada. Mõtlen, et ma suudan küll siit kohast välja pääseda.
Lõpuks jõuan sellesse samasse kohta, kust mind enne sinna allmaailmaasse tõmmati. Minu kahjuks näevad mind mitmed ja mitmed need väljamõeldud tegelased märkavad mind. Nad kõik muutuvad nagu mingiteks hiiglaslikeks deemoniteks, kes on nii näljased, et võiks kasvõi kaks maakeratäit inimesi ära süüa. Paanika võttis minus täiesti võimust. Tunnen, et pisarad hakkavad mu põskedelt alla veerema, kuid üritan siiski tugevaks jääda. Otsin seda tunnelit, kust varem siia maailmasse kukkusin. Jooksen paaniliselt ringi ja üritan leida seda tunnelit. Olen umbes 10 minutit ringi jooksnud nii, et need veidrikud mulle järele ei jõuaks.
Mingi hetk tunnen jalge all tuttavat maapinda. Kas tõesti see tunnel? Kas tõesti olen pääsenud? Need veidrikud olid mulle lähedal. Läksin tunnelis veidi edasi, kui kuuslin ühel hetkel suurt mürtsu. Vaatasin hetkeks tagasi ja märkasin, et need tegelased sealt allmaailmast olid justkui ukse taha jäänud - tunnelisse nad ei pääsenud.
Tormasin oma valusa jala ja käeluumurruga edasi, kuni jõudsin tagasi tuttavasse metsa. Tundsin äkitselt mingit energiaplahvatust - jooksin seni, kuni jõudsin ühe autotee juurde. Seal liikusin veel veidi edasi, kuni tundsin, et kukun kohe jõuetusest kokku. See ka mõni hetk hiljem juhtus.
Mõne aja pärast sõidab mööda üks maastur. See peatub minust mõned meetrid eemal ja inimesed väljuvad sellest autost. Nad tulevad mu juurde ja kutsuvad mulle kiirabi.
Haiglas veedan paar päeva ja peale seda lastakse koju.

--------------------------------------------------------------

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!