Kurbus , surm ja igavene vaikus (64)

Hommik oli ilus,aga keegi ei kujutanud ette milline saab olema õhtu.Paljud kodani.kud ja turistid aimasid, et tulemas on sõda, kuna riigival.itsejad käitusid viimasel ajal imelikult, ning ei usaldanud enam kedagi. Nende jaoks olid kõik otsekui vaenlased. Liikusid tänavatel vaid tulirelvadega ja kõndisid kõrvaltänavatel, ning vahtisid pidevalt seljataha. Ja siis see algaski, see kohutav sõda tänu millele on surnud sadutuhanded inimesed. Enamus neist pole milleski süüdi, aga ei ma eksin nad on süüdi selles, et tulid sellesse riiki. Kogu riik teadis juba ammu, et Venemaa ja Rootsi ei saa omavahel läbi, aga keegi ei teadnud, et nende kahe riigi vaen nii suur on. Meie oleme rootslased.

1856 aasta 12 . aprilli õhtu

Inimesed valmistusid just magama minekuks, kui see kõik algas. Lapsed olid juba saanud voodisse minna, kui kuulsid paugutamist ja karjeid, mis kostsid eemalt. Emad ja isad tulid tuppa ja teatasid neile, et sõda on saabunud, ning nad peavad tasakesi olema, et neid ei avastataks. Aga lapsed ei suutnud seda uskuda ja arvasid, et see on mingisugune nali, aga see oli hoopis naljast kaugel. Nad hakkasid seda alles siis uskuma, kui kuulsid, et mingisugune naine karjub. '' Appi aidake laske mind lahti ! '' karjus naine meeleheitlikult. Seejärel kostus pauk , ning see naine jäi surnult murule lebama muidugi me olime seda kõike näinud aknast, aga sellegipoolest oli see lihtsalt kohutav. Ma tahtsin karjuda, nutta ja palvetada, aga ma olin tardunud kohale, ning ei suutnud sõnakestki lausuda veel vähem ennast liigutada. See kõik tundus, kui unenägu kohutav ja halastamattu unenägu mis ei tundunudki lõppevat. Aga ma teadsin sisimas, et selle loo lõpp saab olla üksnes kohutav ja mitte midagi muud. Ma olin selles kindel,et peale sõda on väga vähe neid kes elavad ja hingavad. See oli umbes nagu eeldaimdus selle kohta, mis hakkab toimuma. Ma tahtsin unustada selle, mida ma just äsja nägin. Me oleme kõik määratud hukule. See hakkas mind painama ma ei suutnud uinuda. Proovisin välja mõelda mingit plaani, mis päästaks meid kõiki sellisest kurvast saatusest, aga mu pea oli tühi. Tavaliselt lendavad mu peas ringi igasugused ideed, kui nendest ei ole mingit kasu, aga siis kui neid vaja oleks ei ole ühtegi milline ebaõnn. Mida ma ainult teha saan, et kogu see riik päästa kõik need inimesed kes veel elavad, aga ma kardan, et enam mitte kaua. Aga mida kasulikku saakski minuvanune 9 aastane poiss teha. Ma ei ole veel piisavalt suur et sõtta minna, aga mis mul ikka üle jääb. Ma olen selles peaaegu täiesti kindel, et mind tapetakse halastamatult mitte midagi ei ole enam teha. Miks ma ennem ei aimanud, et tuleb sõda siis oleks olnud piisavalt aega, et mingi hea plaan välja mõelda. '' Jumal anna meile armu . Kaitse meid armas jumal '' palvetasin ma. Ma ei ole kunagi usklik olnud, aga eks sellest ole natuke kasu ka, kui palvetada. Aga ainus asi on see, kas me oleme olnud piisavalt head inimesed, et edasi elada, kas me väärime elu või oleme me samasugused nagu venelased. Ma ei heida kellegile midagi ette peale nende riigivalit.sejale just nimelt tema on selles süüdi. Sellise inimese teod on kohutavad ,aga tegelt ta ei meenuta enam ammu inimest, kuna ta hingel on nii palju halba ja patte. Ta on elajas, kes ei oska asju mõistusega võtta vaid tahab kohe sõda. Kahjuks ei ole meie ja nende riigi vahel ka mingit lepingut, miks nad peaksid meie piiridelt kaduma. Mulle ei ole kunagi agressiivsed inimesed meeldinud ma lausa vihkan sellised. Neil puudub südametunnistus ja tunded. Jumal on nad loonud teistsuguseks kui meid, aga ma ei tea selle põhjust. Tean vaid seda, et meie riik tuleb päästa kuidagi, aga ma ei kujuta ette, kuidas see peaks juhtuma. Ma olen vaid laps, aga miski mu sees karjub, et ma suudan selle sõja lõpetada siis, kui ma kasutan kavalust. Seekord olen mina neist kavalam ja ma ei vea oma riiki alt. Kell on juba palju, aga mul ei ole ikka veel und pean hakkama tegema sõjaplaani ja see ei tohi vett vedama minna. Muidu olen mina see, kes ei suutnud oma riiki päästa ja ma ei suudaks elada sellise suure süütundega. Nagu mina oleks selles süüdi mis toimub, aga ma ei teagi tegelikult miks Venemaa president otsustas sõja kasuks ehk ta ei ole võimeline läbirääkimisi pidama. Proovin siis midagi head välja mõelda, aga see peab olema põhjalik, ning igaksjuhuks mul peab olema mitu sõjaplaani. Juhul, kui miski neist ei õnnestu olen mina selle riigi häbiplekk, ning see ei ole kõige jubedam, see on jubedam, kui mu pere peaks surema, aga sellisel juhul ma maksan neile kätte, siis nad saavad mu viha tunda ja ma lõpetan ka nende elu. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma suudan kasvõi kärpsele haiget teha ka sellest putukast hakkas mul alati kahju, aga seekord on inimene see kelle pean tapma ja see on sadukordi jubedam, kui tappa mingi putukas, kes oli nagunii ainult tüliks ja koormaks. Ja ma suudan seda, ma pean suutma minust olenevad paljude inimeste elud. Pean päästma selle, mida päästa annab. Ma istusin oma voodil veel mitu tundi, aga lõpuks tuli mu juurde ema, kes tahtis teada, miks ma veel ei maga. '' Kullake, miks sa veel ei maga '' ? küsis ema . '' Mul ei ole und . Kogu see sõda on nii jube, miks peavad surema süütud inimesed? '' tahtsin ma teada. '' Lapsuke nad ei ole milleski süüdi, aga nad saavad palju paremasse kohta taevasse ja nad valvavad meid taevast. '' jutustas ema . '' Emme ma pean meie riigi päästma. Ma olen meie ainus lootus ! '' laususin ma . '' Kallikene, mida sa saad teha . Sa oled ise samamoodi ohus nagu kõik teised. '' proovis ema oma pojale aru pähe panna. '' Mulle ei loe see, kui ma peaksin surema. Oluline on vaid see, et ma vähemalt üritan meid päästa. '' rääkisin ma. '' Palun proovi nüüd uinuda.'' lausus ema vaikselt. '' Olgu ma proovin. '' Saades vastuse lahkus ema oma poja toast. Ma ei ole selles kindel, et ma magama jään niipea, sest raske on uinuda, kui ma tean, mis võib juhtuda selle öö jooksul. Viimaks ometi suutsin ma uinuda, ning kell oli 3 : 30 varahommikul. Kaua ma ei saanudki magada, kuna siis kuulsin mingit kolinat. Ja see kostus õuest. Jooksin kiiruga akna juurde, et teada saada, mis toimub. Appi, mis ma nüüd peaksin tegema. Mu maja kallatakse üle süütevedelikuga.Tuleb ema ja isa kähku üles ajada. '' Ema - isa tulge ruttu üles maja on leekides '' ! karjusin hüsteeriliselt . Vanemad otsustasid, et me peame minema pööningule ja sealt edasi katusele, siis kuulsime me eemalt, et majaust lõhuti kirvega. Ise olime me peaaegu juba katusel. Sõdurid jooksid majja sisse, et saada teada, kas keegi on siin, kes tuleb tappa. Selleks hetkeks, kui me olime juba katusel hakkasid nad alles tulema pööningule. Me läksime kiiruga redelist alla, ning jooksime metsa. Jooksime - jooksime, kuni jõudsime mingisuguse onni juurde, ning varjusime sinna. Sulgesime selle luugi ja proovisime sinna mingit magamiskohta heinast teha. Me saime voodiga valmis, aga just sel hetkel kostis laske ja naise karjeid. Arvatavasti oli keegi maha lastud. Selles onnis on turvaline, kuna seda ei olegi peaaegu näha väljast, aga igavesti ei saa me siia jääda. Ma kuulatasin, kuna omaarust kuulsin lähenevaid samme. Keegi jooksis onni suunas. Ema palus, et ma oleksin tasa, aga siis oli juba liiga hilja meid oli avastatud. Me suutsime vaid onnist minema joosta, kuid siis lasti mu isa maha. Nutsime meeleheitlikult koos emaga, kuid jooksime edasi ma ei saanud seisma jääda. Ema kukkus, kuna ta jalg oli jäänud kuhugile kinni, ning siis juhtus see, mida ma kunagi ei unusta. Talle löödi nuga sügamesse, ning see vallandas minus vihahoo. Ma tormasin sellele mehele otsa ja lasin ka talle kuuli südamesse. Olles seda just teinud tundsin, kuidas mingi asi haavas mul jalga. Mulle oli kuul jalga lastud ja teine pähe. Surin sõnadega '' Ma maksan teile kätte '' ! Ning siis oli mu hing teel taevapoole. Kokku suri selles lahingus 589 401 inimest. Sõja võitsis Venemaa ja kaotas Rootsi. Peale seda oli Rootsis nii kohutavalt vaikne ja ellujäänuid ei olnud palju. See sõda kuulutati maailma kõige julmemaks sõjaks. Peale seda kestis Rootsis pikk vaikus. Inimesed leinasid ja matsid oma lähedased maha.

The End.

Autori kommentaar »