Looda, võitle, armsta 1 (4)

Prauh! Eemalt oli kosta langeva puu prantsatust vastu maapinda. Siin ei ole enam hea olla. Kuidagi liiga... liiga umbne, või noh, kui aus olla, ma armastasin seda metsa! Väikesena jooksin siin tihtipeale ringi. Hiljem oli mets mu elatusallikas. Nappuse ajal võtsin oma vibu ja kiirustasin metsa. See kõik on läbi... Prauh! Uus puu langeb vastu sammaldunud metsamaad.tahaksin siit joosta, pageda, minna ükskõik kuhu, aga mitte jääda siia. torman metsast välja, jooksen risti-põiki sinna, kuhu jalad viivad. Lõpuks, kui natuke mõistust tagasi saan, hakkan enda ümber vaatama. Leian end külast. Miks ma siia tulin? Sellel peab ju mingi põhjus olema! Niisama ei tuleks ma siia iial. Või noh, sellesel hetkel küll mitte. Otsustan minna Nansuda juurde, sest tema on küll hetkel ainuke inimene, kes praegu midagi teab. Ta on küla tark. Paljud peavad teda opakaks, aga nad ei tea midagi. Nad ei tea isegi seda, et meie va#!?!#us on praegu kurjades kätes, õigemini- väga kurjades. Nad arvavad, et minu pere suri vingumürgitusse, sest jätsid siibri lahti. Tahaksin teada, kuidas nad täpsemalt surid, sest olin sellal metsas. Nansuda teab palju palju rohkem, kui need isikud. Paljud peavad teda lihtsalt muinasjutu vestjaks. Nansuda on nagu mu parim sõber. Ta aitab mind alati ja annab alati head nõu. Seda oleksi mul just praegu vaja.

Lükkan Nansuda värava lahti. Tagahoovist on kosta Threhri haukumist. Threhri tormab minu juurde, kuid selle asemel, et nuusutama kakkata, hakkab ta ust kraapima. Minu sõrmed, ei liigu mitte koputile, vaid ukselingile. Uks avaneb peaaegu iseenesest. Threhri tormab sellise kiirusega sisse, et kukun põhimõtteliset pikali. Õnneks jõuan kiiresti tõusta ja Threhrile järgi tormata. Threhri jookseb nuuksudes teisele korrusele nansuda magamistuppa. Enne sisenemist jään mõtlema, kas mul sobib sinna siseneda, aga mingi nähtamatu jõud tirib mind sinna. Vaatepilt mida ma kunagi ei unusta. Vaatepilt, mis nii kurb! Nii kurb! Vaatepilt, kus vana naine lamab voodis ja koer tema kõrval limpsib ta kätt. Torman Nansuda juurde ja karjun talle "Sa ei tohi surra! Ei tohi!" Ta pöörab oma pea minu poole ja vastab lootva pilguga "Vaata, et sa kunagi liiga palju ei tea. See teadmine tapab su." "Nansuda! Aga sina ei sure!" Nutan täies hoos. "Ei tütreke!" Sõnab Nansuda. "Asjad pole nii lihtsad. See on ainult algus." Need jäävad viimasteks sõnadeks mida Nansudalt kuulen. Vajutan Nansuda silmad kinni. Threhri nuuksumine on metsik. Enam pole mul siin maalmas kedagi! Ei kedagi!