Teema: Lühijutud / Noortejutud

Nööbivaras (0)

Tõmban jalga tossud ja astun uksest välja. Mõtlen korraks koolis riiulis istuvatele kingadele. Mäletan veel, kuidas mu sõber ütles, "oleksid minul sellised, ma ainult neid kannakski." Viskan oma uute kingade mõtte peast välja ja üritan meelde tuletada, kas kõikide tundide asjad said ikka kaasa. Bussi istudes, olen kingad juba unustanud.
Paari peatuse pärast tuleb peale Lydia. Ma ei märganud teda enne, kui ta mitu korda mu õlale oli kopsinud. Koos läheb kooli minek palju kiiremini. Tundub, nagu oleks kõige algusest läinud mööda paar sekundit. Siis see algas.
Tundsin, kuidas miski jälk mu pead tabas. Tõmbasin käega üle pea, lootes, et see oli lumepall. Kaugeltki mitte. See oli jahu ja mingi pläga segu. Vaatasin ruttu üle õla. No muidugi! Minu taga seisid jahuste kättega Elis ja Emili. Nad irvitasid kohutavalt. Oleme vihavaenlased juba esimesest klassist. Tõmbasin taskust kilekottiga kalaluud, mille oleksin pidanud kassile andma. Visskasin nendega Elisi. Lydia lennutas vorsti kontsu Emili poole. Hakkasime kooli poole jooksma. Panin jope nagise, kindad ja mütsi radikale, salli jope varukasse ja tõmbasin sahtlist vahetusja... VAHETUSJALATSID!!!!!????? Neid ei olnud! Otsisime Lydiaga kõik kohad läbi ja lõpuks leidsime need prügikasti kõrvalt. Tõmbasin need jalga ja hakkasin klassi poole minema, kuid ma polnud vahetusjalatsite nööpe kinnitanud. Kummardusin, et sada teha, kuid see oli võimatu. Nööpe polnud!
Komberdasin kuidagi klassi ja üritasin sellest õpetajale rääkida. Alguses ta ei kuulanud, kuid siis sai sellest maailma suurem probleem. Direktor sai teada ja kõik õpilased kuulati üle. Mul oli juba täitsa häbi teistele õpilastele otsa vaadata. Koolipäeva lõpus sain teada, et süüdlast ei leitud. Olen kindel, et seda tegi Emili.

Mitu päeva hiljem.
Olen rõivistus. Sean jalga oma vanad ketsid ja hakkan klassi poole minema. Järsku aga peatun. Kohe, kui mina rõivistust lahkun, läheb sinna üks suurema klassi poiss. Kõhu tunne ütleb, et luuraksin teda. Näen teda läbi võre. Ta kummardub kellegi jope juurde ja lõikab sealt ära... Nööbi! See ei ole praktiliselt võimalik! Mingi suvakas lõikab ära minu nööbid ja see ei olegi Emili? Võimatu! Avastan, et seisan siin täiesti asjatult. Jooksen õpetajadetuppa, ja räägin loo ära. Mind jäätakse sinna, aga õpetajad ise lähevad poisile järgi. Tal on ikka veel mantlinööp käes. Õpetajad hakkavad teda küsitlema, kuid ei suuda talt ühtegi heli kuuldavale tuua. See on üks neist vaikivaist poistest. Õpetajad helistavad ta emale, kuid ega seegi erilist midagi ei anna. Lõpuks jäätakse meid kahekesi. Ta annab mulle minu kinga nööbid, kuid palun need tal endale jätta. Mälestus minust :) Saan oma ketsidega ka hakkama. Palun tal, et ta juttustaks oma loo. Ta on nõus.
"Kolme aastaselt, nägin, kuidas mu vanaema särgi küljest kukkus sinine nööp. Võtsin selle üles ja see jäi mulle harjumuseks. Kui nägin nööpi, tundsin, et pean selle endale saama. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. See on nii kuini praeguseni.
Peale seda juttu hakkasin poisilt küsima mõttetuid küsimusi, nagu näiteks "Mis su nimi on?" Sain vähemalt teada, et räägin Juliusega. Peale selle tuli välja, et Julius saaks sama bussiga kooli, millega minagi. Ta oli nõus sellega tulema. Ülehommsest.

Pisarad voolasid üle minu põskede. Lydia lahkub meie linnast. Minu parim sõber kaob! Hoidsin teda just oma embuses. Siis istus ta autosse, ja kadus. Oleks see ainult unenägu! Kuidas ma nüüd Elisile ja Emilile vastu saan?

Samamoodi nagu Lydiagi, koputas Julius bussis mitu korda mu õlale, enne kui ma teda märkasin. Saime heale jutujärjele.
Kooli poole minnes, tulevad meile vastu Elis ja Emili. Sain suure narringu osaliseks. Järsku tuli Juliusel hea mõtte. Ta tõmbas välja taskukäärid, ja asus Emili nööpide kallale. Paras talle! Alati kui Emili peaks närvidele käima, lõikame talt paar nööpi. Ta on kade, et ta ise enne sellele mõttele ei tulnud. Enam pole Juliusel nööpe vajagi. Tal on nüüd parim sõber. Lydiast lahkumise leevendas mul Julius. Ka minul on sõber

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!