Õudne unenägu. (3)

Ma tulin koolist koju. Olin nii õnnelik. Käes oli kooli lõpp, suvi ja imehea lõputunnistus koos kiituskirjaga. Suurest heameelest ma lausa jooksin, hinges rõõmus ärevus.

Olin kindel, et vanemad ootavad mind, lilled käes, koduuksel, kuid koju jõudes leidsin eest hoopis tühjuse. Arvatavasti läksid nad linna mulle kooli lõpu puhul kingitust ostma, mõtlesin. Isegi mu üks väike õde oli kaasa võetud.

Tunnid möödusid, kuid kedagi ei tulnud. Helistasin kümneid kordi, kuid vastu kõlas vaid lause: «Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda…»


Kuhu nad küll jäävad? Äkki plaanivad mingisugust suurt üllatust? No kui nemad arvatavasti sellist asja plaanivad, siis teen seda minagi. Lõin toad läikima ja küpsetasin suured koogid.
Nüüd oli juba päris hilja, kuid kedagi ei olnud ikka veel tulnud. Ärevus ja rõõm olid muutunud mureks ja hirmuks. Helistasin veel ja veel, kuid vastuseks kostis ikka ainult tuttav fraas selle kohta, et telefon on välja lülitatud või…
Ja äkki helises minu telefon.
«Kas Anu kuuleb?» öeldi üsna kahetseva häälega.
«Jah.» vastasin ma seepeale.
«Meil on teile äärmiselt kurb teatada, kuid toimus suur autoavarii ja kõik inimesed said surma. Meil on väga kahju…» Pärast neid viimaseid sõnu ei osanud ma enam midagi arvata ega loota.
Ärgates olin oma voodis. Õnnelik, sest olin üleval ja see halb unenägu oli möödas... Või vähemalt nii ma arvasin.

Autori kommentaar »