Selgeltnägija Urmi (3.osa) (6)

Eelmises osas:
Urmi:Sinuga juhtub õnnetus!
Ema:Me läheme reisile

Eelmises osas jäime pooleli siit!
Ema:Ma tean,aga kuidas see saab olla võimalik,et Urmi saab olla selgeltnägija ja ,et ta meile tõtt räägib?
Mina:Ma tean,et ta räägib tõtt!Ma nägin ta silmadest tõsidust,ausust!Ma ei saa ju tunda valesti!Mu sisetunne ütleb seda ,et see jutt on õige!
Ema:Tütreke,sul on vist mingi palavik,või ma ei tea.
varem sa polnud selline!Mis sulle külge on hakanud?
Mina:Ma tean jh,et ma polnud varem selline,aga ma leidsin enda sisimusest enda ülesse!
Ema:Kallis tütar,palun ole nüüd hea ja mine voodisse,ma teen sulle teed ja kraadime sind!
Mina:ema!!!!!!!!!!
ma ei ole haige!!
kas sa ei saa aru?? Kas sina siis pole nnast kunagi leidnud?
Ema:Lõpeta nüüd see küsimuste esitamine ja mine voodisse,muidu ma saan su peale väga vihaseks!
Läksin nuttes oma tuppa ja keerasin ukse lukku,et ema mind enam ei tüütaks,sest ma ei suutnud uskuda,et ta oma lihast tütart ei usu.
Jäin lõpuks suurest nutust magama.Ärkasin ülesse alles hommikul.Kõik tundus hoopis teistsugune.Väljas ei laulnud enam linnukesed nagu tavasti,päike ei paistnud ja kõik oli hopis pime.Ma tõusin püsti,hakkasin kõndima ja järsku kukkusin ma kuskilt alla,kuid kustkohast ma alla kukkusin seda ma ei näinud,sest kõik oli nii pime!Ma nägin seal ennast surnuna!Ma nägin kuidas ma laevaõnnetuses suren! Mul oli seda jube vaadata ja ma lihtsalt kukkusin kokku ja hakkasin suurest jubedusest nutma.Ärkasin siis lõpuks ja ma olin üleni pisaratega koos!Päike paistsi,linnud laulsid.Tuli välja,et see oli unenägu mis mind nii kohutavalt nutma ajas.Ma mõtlesin juba,et see oli päris.
Ema koputas mu uksele ,aga ta ei kuulnud veel mingit häält ja ta katsus ust,see oli kinni.Ema hakkas ust tõmbama ja ei mida tegema.Ma olin ju eelmisel õhtul ukse kinni pannud.
Tegin ukse lahti ja lasin ema sisse.
Ema:Tütreke mis singa juhtus?Ma kuulsin,et sa nutsid`'!
Mis juhtus??


Jätkub..