Teema: Võistlused / Kosmoselaev 12 - Lõppenud!!!

Kosmoselaev 18 (0)

GYML labor Kanadas

"Natuke veel!" sõnas Greg Yallowine oma abilisele. "Lisa veel natuke püssirohtu, see peab plahvatama."



13 päeva hiljem



NASA juhtimiskeskus USA's

"Jane MacGuarity, Luis Dicker ja Will Jin on kosmoselaeva pardal. Alustage väljumist!" kostus valjuhääldist. Luis vajutas jalgade üht pidaali ja kosmoselaev hakkas liikuma. Hakkas liikuma oleks tegelikult väga vale öelda, lausa tuhises taevas aina kõrgemale ja kõrgemale - justkui lendaks lausa maailmast välja. Õigupoolest seda nad tegidki, kuid mitte veel. Välja nad sellest maailmast veel lennanud ei ole. Äkki kadus ühendus maaga. "Kosmoselaev 18, kas kuulete?" karjus üks naine NASA juhtimiskeskusest mikrofoni, kuid keegi ei vastanud. Kosmoselaev 18 oli kaotanud juhitavuse ning ainult tuul suutis veel kosmoselaeva juhtida. Jane oli neist kolmest kõige kogenum, ta oli astronaut olnud juba üle kümne aasta, kuid sellist olukorda ei olnud varem ette tulnud. Vahepeal oli Maa peal otsustatud saata välja teine kosmoselaev - kosmoselaev 12, koos NASA direktori Jack Nady ja vanima astronaudi Michael Stromiga. Jane, Luis ja Will olid siiski täiesti abituna üleval lendamas. See oli Willi jaoks esimene lend, ta oli vajunud nördinult põrandale ning ta rõõmsameelne ilme oli muutunud kurvameelseks. Ta põskedel olid soolased pisarad ning ta mõtles oma pruudile. Erinevalt Willist proovisid Luis ja Jane siiski lahendust leida. "Me peame hüppama!" sõnas Luis ja osutas langevarjudele. Nad olid juba väga kõrgel ning langevarjuhüpe oleks sealt väga pikk, kuid nad pidid seda proovima. Kosmonaudiriietuse sisse mässitult ei olnud ju põhjust külma kah karta. Jane proovis Luisi ümber veenda, aga Luis ei kuulanud, ta haaras pikemalt mõtlemata langevarju ja avas kosmoselaeva ukse. Ta seisis ukseaval ning mõtles. Mõtelda alla hüppamisest oli kordi lihtsam, kui sealt päriselt alla hüpata. Aga muud võimalust ta ei leidnud ning äkitselt tõukaski ta ennast kosmoselaevalt maha ning ta langes justkui kivi alla. Jane'i nägu tõmbus kurvaks, ta teadis, et Luisil polnud võimalust ellu jääda... ei, mitte nii kõrgelt. Luis langes ja langes, kuid maad ei paistnud ikka veel kusagilt, isegi pilvi ei paistnud veel. Luisi kõrvadesse lõi tugev valu ning ta silmade eest käis kogu elu läbi. "Ma kuulutan Luis Dickeri ja Annely Potteri meheks ja naiseks!" kostus Luisi peas... Ta kõrvades suurenes valu sekunditega, ta langes alla poole ja tuhises läbi pilvede. Äkki nägi ta midagi, kas oli see tõesti maa? Ei, maa see ei olnud. See tuli määratu kiirusega lähemale ja lõpuks taipas Luis, et tegu oli kosmoselaev kaheteistkümnega. Luisi langevarjukott takerdus kosmoselaeva taha, kuid Luis langes siiski edasi. Nüüd nägi ta midagi, kuid maa see ei olnud - ei, see oli vesi. Luis vaatas enda alla ning ainuke asi, mida ta nägi oli vesi. Luis proovis ennast kuidagi juhtida, et ta kukuks jalad ees, kuid see ei õnnestunud. Hoog oli liiga suur ning Luis ise ei saanud enda heaks midagi teha. Äkki kostis kõva lärtsakas ning Luis vajus vee alla. Surnud ta ei olnud, ei, mitte veel, ta oli lihtsalt meelemärkuseta. Ta vajus aina alla poole ning jäi mere põhja lebama. Aknast välja vaadates märkas Jane kosmoselaeva. Jane'ile tundus juba, et ta on päästetud, kuid äkki taipas ta, et kosmoselaev on liiga kaugel ning liigub teise tempoga ja on võimatu teise laeva peale saada. "Me peame maanduma." mõtles ta endamisi ning kuulis piiksumist, mis andis märku sellest, et laeva ühendus Maaga on taastunud. Uurides järgi oma asukoha edastas Jane teadaande kosmoselaev kaheteistkümnele: "Maandume Kuul, me tuleme teie kosmoselaeva, meie laev on liiga ebakindel." Äkki nägi Will musta keerist, kuhu kosmoselaev otse sisse sööstis. "Me ei saa enam kurssi muuta." ütles ta endamisi ja hüppas mõtlemata kosmoselaev kaheksateistkümnele peale. Will vaatas laeva ukse poole, kuid see oli liiga kaugel. Ta ei saanud ennast näpuvõrragi liigutada, tuul oleks ta kohe kaasa viinud. Nii ta siis lamaski kosmoselaeva peal, näpud viimseni pingul. Mõne minuti pärast kadus aga Willi jõud. Ta valgetesse kinnastesse mässitud näpud hakkasid kosmoselaeva libeda seina pealt lahti libisema. Ja siis see juhtuski... ta näpud vajusid lahti ja ta kukkus alla. See oli ta esimene kosmoselend, kuid kas ka viimane? Niimoodi kurvana kukkudes kuulis Will kuskilt kaugelt valjut pauku ning võis näha valget sähvatust.

GYML labor Kanadas

"Nad lendasid õhku," sõnas Greg Yellowine oma abilisele. "lõpuks ometi." Vaiksel häälel kostus ühe kongi nurgast küsimus: kes lendas õhku. Greg mõtles veidi ja käratas: "Sinu ema lendas õhku... Will lendas õhku... Luis lendas õhku!" Tüdruk hakkas nutma, ta ei tahtnud uskuda, et ta ema on surnud. "Ära pilli! Mina oleksin võinud su isa olla, kui see kuradi latiino Fernando Phillis ei oleks tulnud. Nüüd on su mõlemad vanemad surnud. Ja jäävadki surnuks, IGAVESEKS!" karjus Greg tüdrukut juustest kinni hoides. "Kuidas me saime nad tappa, nad ju ei pidanud atmosfäärist välja lendama!?" uuris ehmunud abiline. "Mina ei tea, igaljuhul nad läksid atmosfäärist välja ja sellepärast see kuradi pomm plahvataski!" karjub Greg, ise prügikasti jalaga ümber lüües. "MIKS!?" nuttis tüdruk edasi...

Teavita ebasobivast sissekandest!