Minu unistus täitus, interjuu Jõuluvanaga (9)

Minu unistus täitus, interjuu Jõuluvanaga

Olen alati unistanud teha intervjuud. Seekord sai minu unistus tõeks, ning sain mõnusalt huvitava interjuu teha Jõuluvanaga. Samas ka sain teha interjuu Päkapikkudega.
Kunagi, kui ma olin veel väga väike ja teadsin üsnagi vähe päkapikkudest olid minu arvamused vägagi veidrad. Ma arvasin, et päkapikud said oma nime selle järgi, et neil on niisugused piklikud päkad. Noh, tegelikult ei vasta see tõele, aga tõesti, ma olin siis veel väga väike. Jõuluvana ma eriti hästi veel siis ette kujutada ei osanud, kuid nagu ma olin natuke piltide pealt näinud arvasingi, et tal on pikk valge habe ja ta kannab põhimõtteliselt punaseid riideid.
Kuskil sel ajal, kui ma olin natuke vanem, tahtsin ma teha interjuud kellegiga. Ma mõtlesin vahest terve öö, kui ma juhuslikult üleval olin, kellega teha interjuud? Kas oleks see üldse võimalik? Lõpuks mõtlesin välja, jõuluvanaga! Ja veel päkapikkudega ! Oi, see oleks vast vahva! Sellest kujunes siis minu unistus.
Lõpuks täitus see, nüüd on arvatavasti aeg rääkida, kuidas ma jõuluvanalt interjuu sain ja mida ta vastas.
Oli üks õhtu, kui ma oma voodis proovisin uinuda, kuid ei saanud. Miski, see miski painas mind. Justkui tahaks sellest lahti saada! Järsku tuli hästi heledas riideis üks väike haldja taoline asjandus ning sosistas mulle kõrva: ,, Ma võin su unistuse täita, selle, et sa saaksid teha inervjuu jõuluvanaga, nagu sa alati oled tahtnud." Ma olin kohkunud ja ei suutnud eriti midagi vastu öelda. Pärast pisikest vaikust suutsin sõnad suust välja pressida ja öelda: ,,Jaa, loomulikult! Aga kuidas see võimalik on?" Haljas ei vastanud.
Veidi aja pärast, nagu imeväel olingi Jõuluvana juures, seisin seal ja vaatasin imestunud pilguga. Jõuluvana näis tundvat niisugust pilku ning lausus: " Sa oled nüüd, minu, jõuluvana juures ja sul on võimalik täita oma unistus! " Loomulikult ei olnud ma eriti valmis küsimuste esitamiseks, kuid siiski, mõistes, et seda saab vaid kord elus ja oma võimalusel lihtsalt minna lasta on lihtsalt ... lihtsalt vägagi imelik.
Niivisi ma hakkasingi jõuluvana oma küsimustega pommitama: " kõigepealt, ma sooviksin teada, mismoodi sa üldse jõuluvanaks said ja kust tulid need imepärased päkapikud? " jõuluvana mõtles, mõtles veel natuke ning sõnas: " noh, ega minagi eriti sulle kosta ei oska - lihsalt sain, ma isegi ei tea ja olen selle üle palju kordi mõelnud. Aga, mis puutub päkapikkudesse siis peaksid sa pärastpoole neilt ise järele küsima. " Ma tõesti ei uskunud eriti, et mu unistus saab lõpuks teoks, kuid ma ei tahtnud võimalust käest lasta ning küsitlesin edasi: " Miks sa kannad põhimõtteliselt punast? Kas sa ei väsi sellest? " jõuluvana vastu: " Ma olen lihtsalt loodud punast kandma. Sellest lihtsalt ei saa väsida! "
Mina järeldasin sellest, et küllap jõuluvanale meeldib punane värv. " Jõuluvana, mitu põtra on sul üldse olemas? " Ta mõtiskles natuke ning sõnas uuesti: " Kümme, ei rohkem, ega vähem. " Mina jälle pöördusin uuesti jõuluvana poole ning küsisin: " Kas kinkide pakkimine ilma päkapikkudetta oleks raske, isegi võimatu? Ja kui palju päkapikke on üldse siin? Jõuluvana ei tundunud väsimast ning kostis: " Kinkide pakkimine oleks tõsiselt võimatu. Päkapikke on täpselt 1001, sest ka meil on erinevad partiid ja vali.tsused ning igasugust säärast nagu teil maal. "
Nüüd pöördusin päkapikkude poole, esmalt rääkisin ma neile, mis ma neist väiksena arvasin. Ning siis hakkasin neidki pommitama küsimustega: " Ma kuulsin, et teid, päkapikke on täpselt 1001 ja põtru saani ees täpselt 10. Kuidas teile meeldib lastele rõõmu valmistada?" päkapikud vastasid üheskoos: " Meile meeldib ülekõige, et lapsed oleksid rõõmsad. "
Need olid viimased sõnad, mida ma päkapikkudelt kuulsin, sest kohe pärast nende hõikeid lamasin ma nagu võluväel oma voodis ning veidi aja pärast uinusin.
Ma ei unusta mitte iial, mitte kunagi, kuidas mu unistus teoks sai. Ikka uuesti ja uuesti rääkisin ma oma emale ja isale sellest. Ning ei väsi seda kordamast.

Autori kommentaar »