James ja südamekujuline savikuju (6)

Olen pisikest kasvu kaval poisike, kes satub alatasa pahandustesse. Olen James Oinapea. Julgeim poiss terves Kartulikülas. Või siis, peaaegu kõige julgeim..
Kord peale vihmasadu plätserdasin savist kokku pisikese südamekujulise kuju. See sai mulle väga kalliks. Hoidsin seda koguaeg enda kõrval ega jätnud seda kusagil järelvalveta.
Ühel päeval meisterdas isa mulle ragulka. Ma võtsin taskust oma südamekujulise savikuju ja lennutasin selle ragulkaga kaugele, kaugele. Alles siis, kui savikuju silmapiirilt kaugele metsa taha kadus, sain aru mis olin teinud. Olin minema lennutanud oma kalli südamekujulise savikuju. Olin väga kurb ning otsustasin savikuju otsima minna. Kõndisin kaua.. Kuna oli parasjagu talv, läks kõndimine raskelt ning peagi tundsin, et enam käia ma ei jõua. Tuul puhus kõvasti ning lund sadas aina juurde ja juurde. Oli läinud juba päris pimedaks. Pilved olid katnud taeva, kuid mõnes kohas oli pisike laiguke, kus võis näha tähtisäramas. Lumi sätendas väga ilusalt. Puud kandsid imeilusaid lumekasukaid ning kõik oli väga kena.. Kuid see mind ei huvitanud. Tahtsin võimalikult kiirelt leida pisikest urgast, kuhu pugeda. Nägin künka taga üht koobast. Lisasin sammu ning jõudsin koopani. Leidsin sealt pisikese koorma heinu. Eraldasin sealt sületäie ja otsisin taskust välja tikud ning süütasin lõkke. Soojendasin end seal ning otsustasin öö seal veeta. Hommikul ärgates nägin üht varesepaari tammeoksa peal. Kuulsin, kuidas nad rääkisid : " Tead sa seda poissi, kes oma savikuju otsib, mis ?" . "Tean küll. Ta ööbis täna siin koopas. Kui ta läheks siit veel paarsada sammu lõuna poole, siis leiaks ta sealt ühe kalju. ". "Mis selles kaljus siis nii erilist on?" . "Kui poiss ütleb õige salasõna, siis saab ta oma kuju kätte " . "Ja mis see salasõna on ? " . " See on ; viisteist helesinist piparkooki . ". Siis lendasid varesed minema. Hakkasin uuesti kõndima ning pomisesin enda ette : " Paarsada sammu... Lõuna poole... Kalju... Viisteist helesinist piparkooki... Paarsada sammu... " Peagi jõudsingi ühe suure kalju juurde. Kõhklesin veidi ning siis ütlesin kaljule tugeva selga häälega : " Viisteist helesinist piparkooki. " Niipea, kui olin selle ära öelnud, tuli kaljusse pragu. Astusin sinna sisse. Keegi kõnetas mind : " James.. Sa tulid oma kujule järele.. Tubli poiss.. Mine veel natuke edasi, kohe näed oma kuju.. " Läksin natuke edasi ning nägin oma kuju ühe suure punase padja peal. Jooksin kuju juurde ning sirutasin käe välja, et kuju sealt ära võtta, kuid kuulsin üht häält, mis ütles : " Hei , poiss ! Aga mis sa mulle vastu annad, ah? " . Pistsin mõlemad käed taskusse ning urgitsesin sealt välja knopka, kolm kommipaberit, kanamuna, vorstikese, viis käbi, täiskirjutatud paberitüki ja sõrmuse. Kuulsin uuesti sedasama häält: "Jäta need asjad siia. Võta oma savikuju ja lase siit jalga. " Võtsin oma kuju ja pistsin jooksu. Ma ei peatunud isegi mitte siis, kui ma kaljupraost välja olin jõudnud. Ma jooksin edasi... Ei vaadanud kordagi tagasi.. Jooksin.. Jooksin mööda sellest koopast, kus veetsin öö... Jooksin mööda neist varestest, kes olid uuesti sinna tammeoksa peale rääkima tulnud.. Jooksin.. Ma teadsin, et varsti ma enam joosta ei jõua, kuid jooksin ikka. Jooksin... Varsti märkasin, et olen mööda jooksnud oma külast. Pöörasin otsa ringi ning jooksin koju tagasi. Jõudsin koju, viskusin kohe voodisse pikali ning uinusin...

~lõpp~