KIRIK VANALINNAS 3. osa . (2)

Jeremy

Hommik. Keegi togib mind. Kõva häälega üle toa karjun: „Laske mul ometigi magada..“ Tiffany itsitab. „Sa pead nüüd üles tulema, muidu jääd tundidesse hiljaks.“ Sammud. Uksepauk. Lõpuks olen ma üksi. Vaikus. Vaatan kella. Pool kaheksa. Võib veel magada...

Koputus uksele... „Sisse..“ vastan. „Jõu.. Anny, eksole? Miks sa tundi ei tulnud?“ küsib võõras hääl. Võõras hääl? Mingi poiss? Minu toas? Pistan pea teki alt välja. „Kes sa oled?“ uudistan tulijat. „Et see, Jeremy olen. Mind saadeti uurima, miks sa tunnist puudusid. Haige oled vä?“ räägib poiss. „Äää, eii.. sisse magasin,“ vastan kokutades. Sinised silmad, pruunikas tukk, kobe välimus – täitsa nunnu poiss. Naeratan. „Miks sa nüüd naerad?“ küsib Jeremy. „Ee, mina vää?“ küsin lolli küsimuse. „Ei su vanaema seal!“ vastab poiss. Hakkan itsitama. „A tegelt ma pole haige..“ räägin. „Ma tean jah,“ vasta poiss. „Kuidas?“ teen suured silmad pähe. „Ise sa ju ütlesid, et magasid sisse,“ räägib Jeremy. „Ah õigus jahh...“ Jäin tema poole vaatama. Kumbki ei öelnud sõnakestki. „Sa jäädki siia niimoodi passima? Ma soovitan sul ennast püsti ajada ja dire kabinetti kobida..“ ütleb Jeremy. „No aga ega ma sinna öösärgis ei ilmu ja sinu nina all ma riideid kah ei hakka vahetama.“ Vastan ning selle peale pöördub poiss ümber ning lahkub. Ega ma siis teda ära ei tahtnud ajada.

Panen ennast riidesse ning lähen dire kabinetti. Välja tulen sealt morni näoga. Miks just minuga sellised nõmedad asjad peavad juhtuma. Anny, ainult üks aasta, siis oled siit läinud.

Söögivahetund. „Noh said mingi ilge karistuse kaela vä?“ lausus Jeremy ja tuli minu kõrvale istuma. „Ee, ega jah.. ma pean nüüd mingit aiatööd kah veel tegema, lisaks õppimisele ja värgile,“ vastasin norutades. „Oh, sul siis vedas veel.. teised on palju hullemaid karistusi saanud, nagu näiteks köögitoimkonnas rasvaste nõude pesemine või mustade põrandate küürimine,“ rääkis Jeremy.

Jeremy, kes sa selline oled? Miks sa meenutad mulle nii kangesti Chris’i? „Õu, Anny? Magama jäid vää?“ koputas Jeremy mulle õlale. „Eeh, mis? Ma jäin mõtlema,“ vastasin kiiresti. „Ma küsisin sinult, et kas sa tahaksid jalutama tulla pärast tunde. Läheks kuhugi internaadist väljapoole, näiteks linna?“ ütles Jeremy. „Mulle meeldiks see idee,“ vastasin. Ma tõusin püsti ning viisin oma kandiku koos mustade nõudega vastavasse kohta ning sammusin klassi poole. Kuigi me Jeremy’ga midagi ei rääkinud, kõndis ta mulle järele nagu isiklik turvamees...

Autori kommentaar »