To see you never again (osa 3) (6)

"Vaata, see võib tunduda jube, mida ma sulle nüüd räägin," pobises ema Mariile oma kätt tema õla peal hoides. "Aga sa peaksid olema enne lugu arusaamisel, et su elu on suures ohus ja seda tänu sinu isa heldele joobes peale, kui ta meid surmanimekirja kirjutas." ema värises, selgelt mitte külmast ja Marii tundis enda sees õudust ja järsku, isegi enne loo rääkimist peegeldus temast puhas õud, nägu oli tal emotsioonitu nagu hernehirmutisel. "Jahh, ma olen selleks vist valmistunud, oma igapäevaelus." naeris Marii. Mina tema asemel enne lugu ei naeraks. Ema ootas. Vaikus venis ja venis. "Räägi nüüd!" muutus Marii juba kärsituks. Ema Katreen hakkas rääkima ja õhkkond toas muutus aina raskemaks.
"See lugu algas aastal 2007 niiet see on kestnud juba neli aastat ..." ema vajus mõtetesse. "Emme, ära vaju teemalt kõrvale!" manitses Marii teda. "Jajah, no igatahes, teie olite meil siis juba olemas. Kätrin oli 10, Martin 8 ja sina olid alles 7. Ma ... Isa hakkas täiesti üle käte minema, kui sa mäletad. Ta karjus teie kõigi peale ja peksis mind selle eest, et ma diivanit iga päev ei poleerinud. See oli jube aeg, aga tema elu oli superlux ja ta oli oma elu parimates aastates." ta väljendas seda põlgusega. "Ma ähvardasin teda majast välja visata, kuna kõik olin ostnud mina ja tema oma polnud miski, rääkimata sellest et olin teinud lugematud korrad avaldusi pol.itseisse. Ta sai nii vihaseks, kui ma ükspäev talle kõrvakiilu andsin, selle eest, et ta mind klobis. See oli tõesti ainult enesekaitse. Ta oli maani täis, ta isegi liikus nagu mingi kahe jalaluumurruga inimene, tuigerdas nagu tal poleks jalgu all. Ta karjus mu peale, lukustas mind rõdule terveks ööks ja lubas meie pere ära tappa ja selle pärast mitte üldse süümepiinu tunda. Ma pidasin seda "maani täis" inimese jutuks ja ei kartnud midagi. Aga siis tuli ükskord meie majja tagaotsitav sarimõrvar, hüüdnimega härra Nuga, tal on kombes alati noaga tappa. Sel päeval aga polnud teid siin, ta nägi, et ei saa puhast tööd teha." Mariil vajus suu lahti ja alles nüüd tuli ta paralleeltasandilt tagasi Maa peale ja nägi, kuidas ema näolt tilkusid rasked, vesised pisarad, mida ta oma kampsunivarrukaga kuivatas. "Ma sain pihta, et isa oligi seda mõelnud, kuid siiski, ta oli palganud härra Noa purjus peaga ja hakkas oma tegu kahetsema. Algselt tahtsin siit koos teiega ära kolida, aga siis nägin uudistest et see Noameheke on kinni võetud. Räägiti, et keegi oli ta poli.tseile üles andnud ja järgmisel päeval tuli isa leppima, lubades vähem juua ja rohkem teie eest hooli.tseda. Ta vähendas joomist ja täitis lubadusi, kuid neidki umbkaudu. Kuid Noamees on üllas. Ta on praeguseks juba 6 korda lõpetamata töö pärast vanglast välja murdnud ja isaga kohtumist nõudnud, et infot saada, aga isa annab kaine peaga alati valeinfo ja järgmisel hetkel saadab ta trellide taha. Isa on mulle kõigest rääkinud ja me toetame üksteist, kuid pärast viiendat väljamurdmist ei kannatanud isa enam seda koormat ja hakkas jooma. Ma arvan, et härra Nuga on nüüd juba aru saanud, et isa teda üles annab ja ta tuli üritama seda viimast korda: esiteks, tappa meid ja ma pakun umbkaudu, et nüüd on ta killimisnimekirjas ka isa. Kuidas ta välja murdis, seda tead sa juba ise." nüüd nuttis ema juba hüsteeriliselt. Ka Mariil oli kõik selge. Härra Nuga: to see you never again.

Autori kommentaar »