To see you never again (1. osa) (31)

Hommik. Ilus. Päikseline. Murederohke aga sellegipoolest. Venna toas käib raadio ja õde karjub ta peale, et ta selle leierkasti kinni paneks ja perel rahulikult magada laseks. Isa pole vist jälle kodus ja emakene kallis istub all vaikuse saatel. Ta on lihtsalt nii varajane nagu mingi öökull, kes öösel ärkab. Marii sooviks uuesti uinuda, et need mured ja sehkendused üheksaks tunniks selja taha jätta, aga tunneb, kuidas ta keha seda enam ei võimalda ja kuidas ka kõht selle vastu protestib. Jalad on rasked kui Marii püsti tõuseb ja ega ka ta pea mingi udusuleke ole. Pidžaama padja alla ja üks ja sama kodune mummukleit selga: Marii on vist valmis homikustele muredele vastu astuma ja neid välja kannatama. Aga kõik oli ja on üks suur vist.
"Ma ei suuda uskuda et see jälle juhtus!" pobiseb ema erutunult telefoni, lootes et keegi teda ei kuule. Aga Marii Kleer kuuleb, kui seisab oma ukselävel ja ema on seljaga oma tütre poole, oma pruun päevinäinud hommikumantel seljas. "Aga see pole ju ... ometigi? Mida siis veel juhtunud saakski olla, kas keegi seletaks? Ta on väljas?" ema on täiesti hüsteerias, maha löödud, mõtetes peksa saanud. Selline olek väljendab, et ta on pabinas oma kolme lapse pärast. "Kuidas te siis ei v ... Ah et oli kaval? Mis valvekoerad need sellised on? ... Annate konti süüa või? ... No kuidas siis? Varastas koera toidukausist ja koer imestas et kuhu ta kont sai ja siis tõi võtmed et seda kätte saada?" ema puterdas ja oli silmnähtavalt segane ja mega vihane kellegi peale. Kas vanglast midagi? Valvekoerad? Kont? Kaval? Tütar keeras ema poole selja ja toetas ennast vastu uksepiita. "Selge, tänan, kuid mul on kõrged lootused, ta on mu lastele ohuks. Tänan veelkord, head aega." ta pani toru hargile, tõusis toolilt ja keeras ennast Marii poole . "Marii?" ehmus ta.

Autori kommentaar »