Teema: Järjejutud / Noortejutud

Õnnetus ja abinõu, neljas osa. Rasedatega ei kakelda (0)

Pargis läbi lume kodu poole sumbates (tagantjärele vaadates polnud Neal kindel, miks ta leidis, et on hea idee jalgrajalt eemalduda ning veidi lõigata) meenus Nealile, et Katja pidi täna kodus olema. Siis pööras ta muidugi ümber ning jalgrajale jõudnud, asus taas Mündi tänava poole, kus Katja ühes urkas võib-olla veel ülevalgi oli. Käed taskus ning pea maas, et ühelgi varjul ega möödasõitval autol ei tekiks mingeid mõtteid, soovis Neal enda hingeõhu peaaegu olematuks.

Aga siin ta nüüd oli ja siin oli uksekell ning Katja hääl: "Tule ülesse."

Trepikojas oli lift ning märksa soojem. Neal võttis enda taskutest siniseks külmanud sõrmed ning puhus neile, vajutas siis viienda korruse nuppu, ning pistis käed tagasi põue. Lifti mustas ning äärest veidi katkises peeglis vaatas talle otsa kutt, kelle ükskõikne ilme läks täiesti ühte tema ükskõikse kehahoiuga. Väga hea.

Ha, seinale oli keegi kirjutanud "Katja + Igor = LOVE." Neal itsitas, kuni uksed ta selja taga avanesid. Ja seal ta seisis. Katja.

Määrdunud hommikumantel üle miniseeliku, võrksukkade ning mingi suvalise topi, keerutas Katja seal sõrmede vahel üht lokki oimukoha juurest. Ta hingamine oli rahulik. "Neal... ma juba ootasin sind."

"Hei, Katja. Lased mind sisse ka, või räägime siin?" Noh, jah, Katjal oli mõnikord poolvend külas. Siis võisid asjad veidi keeruliseks minna, et kuidas seda sellele poolarenenud lapsele selgitada, mida sõber Neal siin sel tunnil teeb. Õnneks Katja kurdistunud vanaema norskeid oli juba läbi avatud ukse kuulda.

"Tule sisse siis," ütles Katja ning justkui hõljus läbi elutoa, kus vanamutt magas tugitoolis, tahapoole, kus oli tuba, mida jagasid Katja ning tema poolvend. Neal järgnes kuulekalt ning pani hääletuks keeratud sinist valgust levitava karbi tukkuva vanaema vastas kinni.

Katja tuba oli väga hõredalt sisustatud, vaid voodi, kirjutuslaud arvutiga, tool ning riiul täis mingeid nipsesemeid ja põrandal veel väike vaip, mille üks punane ots lakkus seina läve ees ning teine seinakappi selle vastas. Neal astus üle vaiba (see oli väga rõvedat värvi) ning võttis istet põrandal. Ahjaa, radiaator oli ka siin kohas. Veidike soojagi! Katja istus juba toolil, kuid ei vaadanud üldse tema poole.

"Kuidas elu on?" küsis Neal ning sirutas enda jalad enda ette välja.

Katja vaatas teda momendiks, siis jälle eemale. "Oh, kõik on..."

"Kõik on?"

"Sa tead mis? Sul raha on või?" Nüüd paistis Katja lõpuks tema kohalolekut tähele panema. Veider tüdruk.

"Mul? Ja raha?" Neal muigas. "Sa pead nalja tegema."

Katja seevastu mossitas. "Ma olen rase."

"Tegelikult ka või?" Neali esimene impulss oli püsti tõusta ning sammuma hakata. Aga, noh, tema laps see olla ei saanud, ta polnud... aga ikkagi. Või üldse mittegi. Või oli see nali?

Katja pigistas silmad kinni, ei tea, kas pisarate või valede vastu. "Tegelikult ka jah. Tahad mu kõhtu katsuda või midagi, et kontrollida?"

(Mitte eriti.) "Kas sa tahad, et ma räägiks kellegiga? Äkki kellelgi on raha?" päris Neal. Rohkem vist siiski iseendalt kui Katjalt, sest teine ei vastanud, vähemalt mitte sellele küsimusele.

Oh, tore, nüüd oli Katja kätte haaranud sama loki ning paistis seda peaaegu hävitavat. Ju siis selline oligi närvide õnnistus. "Ma eelistaks kui sa just ei räägiks nii paljudega. Ma tean..."

"Mida sa tead?" Neal tõusis vähemalt põlvile, nii tundis ta enda üle kõrguva tüdruku kõrval vähemasti veidi olukorras mingit kindlust. Jah, tõesti, mida ta teadis? Kas ta võis teada...? Aga, ei, vist mitte, sest mis järgnes oli:

"Ma kuulsin, et sa rääkisid ühe tüdrukuga täna ühistranspordis. Ära sega teda asjadesse, millest ta ei tea, palun." Seda lausudes leidis Katja, et on hoopis aeg enda küünealuseid puhastada.

"Mis siis, et rääkisin?" päris Neal. "Mul on ju veel vabadus ja me pole... Kust sina üldse tead?"

"Üks sõber ütles." Neal jäi teda lollilt vahtima.

Äkitselt tõusis Katja toolilt. "Noh! Oleme rääkinud. Kobi nüüd siit, kui saad."

Rasedatega ei kakelda, seega seegi kord tegi Neal seda, mida kästi.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!