Ahvikene teatrimajas (2)

Ükskord ühel toredal maal oli vana teatrihoone. Hoone oli kunagi olnud erksavärviline ning kaunis, nüüd aga oli katus kulunud, nii et laskis kõva vihma ajal läbi, ning kahvatum värvikiht oli seinadelt maha koorumas. Kunagiste Shakespeare'i ning Moliere'i näidendite asemel esitas laval enda tantsu väike pärdik, kellel oli lai naeratus, suured silmad ning naljakas painduv keha.

Kui kevadel teatriaias, kus ahvlane tantsu harjutas, õitsesid õunapuud, oli etendusele kohale voorinud igasugust rahvast - kõrgid daamid, suled soengutes; lapserikkad kriiksuvate vankritega pered; noored naljahambast mehed; külmade kätega väiksed nukrad poisid - etendus oli igale soovijale tasuta.

Veidi närviline pärdik hüppas ühe hüppega kardinate avamisel siiski lavale ning astus esimesed tantsusammud. Tal polnuks põhjust karta, sest publik armastas tema trikke, vaat et enda suure armastusega väikest pärdikut ära ei lämmatanudki, nii suur oli see võrreldes tema endaga. Ainus, mis talle muret tekitas oli publiku jutukus, mille tõttu ahvil mõnikord paar viga tekkis, kui ta muusikat üle jutusumina ei kuulnud. Pärdik esines nii mitu nädalat, kuid otsustas suurest rammetusest veidi aega vahet pidada - minna ära džunglisse, otsida üles puud, mille peal lapsepõlves ronitud sai.

Möödusid pikad päevad, mille suvepäike pleegitas valgeks, ning teatriaeda langesid alleelt värvilised vahtralehed. Siis leidis ahvike, et on õige aeg lavale naasta. Kuid endiste külaliste asemel tulid kohale hoopis teised isikud: mehed, kes kõrkide prouade ridiküle liiga kaua silmitsesid; härrad, kes haisesid piirituse järgi ning noored nolgid, kes ainult ahvi piinata tahtsid.

Pärdik ei teadnud neid oodata, seega astus valeliku enesekindlusega lavale. Kohe alguses sai ta mündisaju ning mustade taskurättide osaliseks, mis tema läikivat karva prožektorivalguses tabasid otsekui punaseks värvitud sihtmärki. Tantsust ei tulnud midagi välja. Pärast tantsu(tust), kõlgutas ahv pea norus lava ääre pealt jalgu ning mõtles, mida ette võtta. Kõik tema etendused olid siiski välja müüdud ning endine rahvas oli ju nii tore olnud - ta mäletas veel, kuidas lapsed pärast etendusi kogu aeg ahvi patsutama tulid. Ta esines veel, kuid nüüd juba kipsi ning jalutuskepiga, ning õppis tantsimist, mis tema jaoks enne oli olnud kogu elu, vihkama.

Pärdiku õnneks naases järgmisele tsirkusehooajale tema endine publik, kellega kohtumiseks lonkas ta aeglaselt lavale. Ta venitas jälle naeratuse laiaks ning keha veidraks, kuid tema silmades püsis kurbus, teadmus sellest, mis oli olnud. Publik seda enda kaugetest istmetest ei näinud, ainut ahvi ebamäärast komberdust, mis võis olla küll naljakas, kuid mitte nii naljakas, et korralikku aplausigi väärida. Tavapärase etendusejärgse pärdikupatsutamise asemel aga lahkusid pered, daamid, härrad, ning ahv jäi taas lavale üksi jalgu kõigutama.

Talve tulekul hüppas ahv teatrimaja prooviruumide aknast välja ning jooksis džunglisse puu otsa enda nõbude juurde. Nad kõik elasid enda elu lõpuni.

Lõpp.

Autori kommentaar »