Teema: Järjejutud / Noortejutud

Õnnetus ja abinõu, teine osa. Neal kohtub tuttavatega. (0)

Neali peast käis läbi Motorbassi Pariscyde biidid selle kaheksakümnendate jama asemel, mis poeriiulite vahel tavaliselt lasti. Ta tõmbas endale kapuutsi pähe (jah, see oli loll, aga need poed tundusid veidi liiga puhtad - äkki jääb tallegi külge.) Ühte kätte valis ta poe kõige tagumisest ja paremini valgustatud nurgast energiajoogi (seekord siis Starter) ning veidi eespoolt salatit (saiast oli ausalt öeldes juba kõrini). Siis otsis ta ühe vaikse vahekäigu, kus keskendunult anda küüntele tööd. Ega need põhjuseta pikad polnud. Pärast läksid mõlemad esemed suure jaki alla ning Neal kõndis kindlalt mööda säravvalget põrandat, kassani jõudes pilgutas kassiirile silma.

Jälle künkalt allapoole, linna peale vaadates, Neal ohkas. Õlad kaotasid ebamugava asendi ning kelmi käed võtsid välja soojenenud salati ja joogi. Ah, pagan, ta oleks pidanud mingi kilekoti ka võtma. Aga ununes. Ajab läbi, mõtles Neal, kuid jäi siiski seisma. Kahvel ka... ta pööras tagasi poe poole, kuid siis mõtles ümber ja hakkas siiski künkalt alla koperdama.

Niisiis, see oli kuskil siin lähedal, kuskil üsna vahetult. Neali kopsud olid külmast kanged, hingeõhk kinni, kuigi allaküngast nii vist olema ei oleks pidanud. Jah, Toomase ja Sergei maja, see oligi seal tänavanurgal, kuigi ta oli seal ainult pimedal ja lund täis sadanud ajal käinud. Nüüd oli lumi kuhugi kadunud, aga külma oli sellevõrra juurde tulnud. Jube ilm.

Kõrge betoontara oli maja ümber värvilistes roppustes ja stiliseeritud allkirjades ümbritsevasse hästi sulandunud, kuid katus, mis üle paistis, polnud sugugi mingit suvalist ridaelamu või paneelmaja kattev osa. Ta läks väravas olevast august läbi, sest tüüpiliselt siin piirkonnas väravad eriti lihtsalt lahti ei käinud ning siis läks ja otsis õige akna üles.

"Toomas! Sergei!"

Toomas Ümarnägu uuris üle aknalaua. "Sina! Mis sa siin teed, N...?"

"Laske mind sisse! Räägime seal," soovitas Neal ning nii tehtigi. Toomas tuli enda pikkadel jalgadel trepist alla ja tegi välisukse lukust lahti, siis jooksis jälle trepist üles, ise hingeldades. Tema paljas selg oli väga valget tooni, aga tegelikult huvitas Neali tema äkiline kiirusesööst.

Neali küsimuse peale vastas ta: "Mees peab sporti tegema."

Neal naeratas, kuigi Toomas muidugi ei näinud seda. Ta lasti uksest sisse ja sisenedes komistas Neal Sergei otsa, kes magas esiku-elutoa ja köögi vahel. Toomas oli juba enda kauba köögis lauale välja ladunud ning ootas seal enda sisemust (see tähendab, vahtkummi) välja oksendavas tugitoolis Neali saabumist. "Noh, mis sa tahad...?"

Toomas vaatas teda nii sõbraliku pilguga, laual olid nii sõbralikult salapärased kotikesed. Siiski uuris Neal kööki. "Teil kahvlit laenata on?"

Toomas kortsutas kitsast kulmu. (Appi, kas tal hakkasid karvad välja kukkuma? Neal ei teadnud, et nii juhtuda võib!) "See on mingi uus värk või? Stimuleerib, uimastab?"

"Ei, ma mõtlesin kahvlit. Tüüpiliselt mingi nelja või kolme haruga metallist riist, kasutatakse söömiseks." Ai, see oli vist vale asi olnud, mida öelda.

Tema kaaslane tugitoolis sülgas oma kuivadele sinakat tooni kätele (sülg oli punast karva, Neal ei saanud märkamata jätta.) Kuidagi liiga külm oli, et lihtsalt rahus istuda selles külmas kindluses, aken avali lahti, särgita. "Sul raha on? Meil on kitsad ajad, isegi sinusugusele sõbrale... ei annaks päris tasuta."

Neal naeratas. "Et seepärast siis mingit särki ei kanna."

"Mul on palav," väitis Toomas seevastu. Nad vaatasid üksteist ühe rohkem pingule tõmbunud naeratustega. Lõpuks vaatas Toomas eemale, aknast välja, hakkas küünealuseid puhastama. "Ma saan aru. et sul pole midagi. Sa leiad enda tee alla ise."

Elutoast kostis kõva norse. Neal ulatas käe surumiseks, siis tõmbus tagasi, noogutas ning tegi kannapöörde. Ta hüppas üle Sergei lamava higistava keha ning alustas trepiastmete lugemisega. Alla tulles oli neid 23. Kahvlit ikka mitte. Pagan.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!