Teema: Järjejutud / Noortejutud

Õnnetus ja abinõu, esimene osa. Neal sõidab trammiga. (0)

Tuul puhus idast, aga see ei suutnud läbida tänavanurgal asuva lihuniku töökoda, kuigi tundus, et nurga taga asuvat trammipeatust suutis küll. Neal hõõrus oma kahte kätt (rohkem tal polnud) teineteise vastu, lootes, et punased sõrmeotsad kuidagi värvi muudavad. Talv oli kare. Ta proovis ka nende vastu hingata, aga lohesuits kadus hoopis ülespoole, läänepoole. Neali silmad jälgisid auru vaikset varju asfaldil, aga ta mõtted olid mujal.

Ju siis seepärast ta ei märganudki, et vana Vasja oli sealt suunast tulnud, kuhupoole tuul auru lükkas, ja vaatas oma kurbade silmade ja veidi kulunud naeratusega talle otsa. Vasja võttis istet ja alles siis tervitas teda. Neal vastas pärast hetkelist mõttepausi samaga ja siis lunis kohe suitsu. Lahke vanamees soostus oma suuri rikkusi jagama ja jäi möödujaid vaatama, kes kõik paistsid turu poole suunduvat. Neal ei jälginud kedagi ega midagi, aga mõtteis haudus tal plaan. Mida küll võtta ette päevaga, mil koolis ei toimu ühtki tähtsat tundi, mil keegi ei jälgi igat vähimatki liigutust? Minna ja...

Õnneks tulid vahele Vassili ja Dimitri, kes ühes Vasjaga hakkasid vigases vene keeles leppima kokku asju ühe kaardimängu asjus. Neal mängis, et ei märka, kuidas mehed tema kõrval vaikselt pudelikesi tühjendavad ja suits nende pundi ümbert lääne suunas lendab, samal ajal kui möödakõndijad üldse kaardimängu pingil ning suitsetavat poisikest ignoreerisid.

Kaardimäng ei läinud Vasja jaoks hästi, nooremad ja targemad suutsid talt paar suitsu välja mängida (või petta, mõtles Neal). Jällegi istusid külmetavate kätega poiss ja külmaga harjunud vanamees kahekesi. Vasja rääkis, kuidas varsti ta peab oma viimase kuldhamba ka laskma välja tõmmata, et sellest saaks raha teha. Vasja pidevalt naeratavas suus oli vähe hambaid alles ja ainult üks neist oli kullast, kuigi Vasja kinnitas, et enne oli ta suu nagu kulda täis valatud. Samas, Neal võis temast valesti aru saada, Vasja oli ukrainlane, kelle vene keele oskus oli Neali omaga umbes samaväärne.

Kui lõpuks oli kaugelt õiget trammi kuulda, siis lõpetuseks palus Vasja endale kümmet krooni (ütles, et saia jaoks, aga kes siis Vasjat usub) ning Neal talle selle ka taskust andis. Noh, ega suitsud end ise ka ei ostnud. Ja oli aeg kodujaamast lahkuda...


Trammi peal kõikudes ei mõelnud Neal enam oma endistele plaanidele. Ta oli enda istekoha ühele vanale daamile loovutanud ning uuris hetkel teisi trammisolijaid. Ühelgi ei paistnud rohkem raha olevat kui sel samal daamil. Mõne nägu tundus tuttav, ühe tüdruku oma eriti, kelle omanik aga istus üsna kaugel. Eriti rohkem kedagi trammil näha polnudki - eespool, võib-olla. Üks mees lähemal hallides üleriietes ja... tuhvlites? vahtis Nealile üsna kurja pilguga otsa. Neal ei mõistnud miks ning jõllitas hetkeks vastu.

Ta otsustas patsistatud tüdruku käest järgi küsida. Nad käisid vist samas koolis. Nad ei olnud kunagi enne muidugi rääkinud ning Neal polnud teda enne sama trammi peal näinud, kuid proovida võis ikkagi. Ta võttis need paar sammu, mis neid lahutas ja üritas hoolimatu välja paista, seiskuval metallil seistes. "Hei, ega sa ei tea, miks see tüüp seal mind nii vahib?"

Tüdruk jälgis teda lolli naeratusega korallhuuleläikelistel huultel, mis vormisid vaid kolm sõna: "Mida sa ütlesid?"

"See tüüp seal... ega sa ei oska arvata, mida ta must vahib niiviisi?" Neal osutas sõrmega tüübi poole, tüdruku pilk järgis ning ta silmitses meest korra, siis kohtusid ta pruunid silmad jälle Neali omadega.

"Oleme me-" Tramm jõnksatas paigast ning asus pöördele, Neal pidi lähedalolevast tühjast istmest kinni võtma. "Käid sa minuga samas koolis?"

"Jah, vist küll. Mis klassis sa käid?" Neal vaatas istmele tüdruku kõrval. Too punastas ja korjas enda kotid sealt enda sülle. Neal võttis istet. Mitte eriti mugav, aga käib kah.

Tüdruk kõlas, nagu Neali äsjane tegu oleks talle mingit ebamugavust tekitanud. "Seitsmendas. Aga sina?"

"Kaheksandas." ("Aga ma jäin istuma" jookseb mõtteist läbi.) Neal nihkus veidi eemale, kuid ta pilk oli kõrvalistujal. "Kes su klassijuhataja on?"

Tüdruk pööras end tema poole. "Oh, õpetaja Maigus! Ta on nii tore, ta on muusikaõpetaja ja ta on nii hea õpetaja. Ta laseb meil tunnis näiteks joonistada muusikalugude saatel! Ja ta paneb alati häid hindeid"

Neal muigas ning nihutas end taas veidi lähemale. "Jah, ta on mul ka olnud." (Vale.) "Kuidas ta tervis on? Ma kuulsin, et ta oli haige sügisvaheajal."

"Ma ei teadnudki!" hüüatas tüdruk. Tema kilekotid hakkasid põlvedelt libisema, kuid ta peatas need ühe käega. Teine oli ikka taskus. "Kust sa seda kuulsid?"

"Üks sõber ütles." Neal muigas jälle, siis vaatas aknast välja, mis oli osaliselt külmast piimase katuga kaetud. Ta muie kadus näolt jäljetult. "Hei, minu peatus tuleb kohe, aga sa ei öelnud, mis su nimi on."

"Maarja," ütles tüdruk ning ta põsed õhetasid taas.

Neal juba tõusis, sai veidi raputatud, siis vaatas taas tüdruku poole ning ta peas käisid ringi väikesed mõttekettad.

"Mina olen Neal. Meeldiv tutvuda."

Supermarketi peatuses lahkus ta trammilt ja sammus ülesküngast meelekindluse ja teadmisega, et tüdrukutega tal muret enam ei tule.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!