Fleneeria (15)

Fleneeria - väikene kuningriik, kus ristuvad erinevate inimeste teed ja iga päev juhtub midagi seletamatut. See ongi minu riik, minu väikene unelmate kuningriik.

Trooni ja tiitli sain ma oma isalt. Kuningas Craig suri kaks aastat tagasi ja mina olen oma suguvõsa ainus järeltulija. Mu ema suri siis, kui ma veel väga väike olin, ent ma olen näinud temast maale. Kuulsate Flenaaria kunstnike maalitud portreed on mu isa sõnul ema täpsed koopiad. Mu ema oli vist väga ilus... .Seitsme aastasena istusin ma oma ema pildi ees ja kujutlesin, et ta räägib minuga. Mõnikord ma isegi kuulsin teda. Kuninganna Clarissa, mu ema, oli alati osanud ka kõige raskematest olukordadest võitjana välja tulla.

"Kuninganna Elena?" tõstsin võpatades pea, kui ülemteener mu nime nimetas. "Siin on üks noormees, kes nõuab teiega kohtumist," teatas mister Johnston. "Mis asjus?" tahtsin ma teada ja tõusin graatsiliselt toolilt püsti. "Ta väidab, et see on väga tähtis," lausus mister Johnston.

"Mis on piisavalt tähtis, et mu rahu rikkuda?" küsisin ma viisakaks jäädes, kuigi oleksin need sõnad hea meelega nipsakalt välja öelnud. "Ma küsin järele," vastas ülemteener, tegi kummarduse ja sammus mööda koridori minema.

Ohkasin ja vajusin tagasi toolile. Riiki vali.tseda on äärmiselt kurnav ülesanne. Praegu oli aeg, kui ma riigi probleemidega ei tegelenud ja siiani ei olnud keegi julgenud mind sellel ajal segama tulla.

Tõusin uuesti püsti ja astusin uksest välja, seda enda järel vaikselt sulgedes. Tegelikult tegeleb selliste asjadega mu teenijanna, ent praegu oli ta mu kingi puhastamas. Täiesti ülearune ja mõtetu ülesanne, kui minu käest küsida. Mul oli tosinates kingi. Kahjuks ei küsitud sellistes asjades kunagi minu arvamust.

Kõndisin mööda koridori edasi, punane vaip mu samme vaigistamas ja sajad tillukesed laternad teed valgustamas. Seintele oli riputatud palju maale, mis kujutasid mu suguvõsa. Mu ammusurnud suguvõsa. Tundsin nende pilke oma seljal ja külmavärin jooksis mööda mu selga alla. Kiirendasin sammu.

Jõudsin troonisaali ja jäin ukse juures seisma. Mister Johnston rääkis räbaldunud riietes tumedajuukselise noormehega, kes võis olla kõige rohkem kahekümne ühe aastane, kui sedagi. Nad näisid vaidlevat.

Siis märkas külaline mind. Ta silmad läksid pärani ja ta kummardas. Ülemteener pööras ringi ja tegi mind nähes samuti kummarduse. Astusin saali ja kõndisin toolile. Sellele istumine oli paljude alusseelikute tõttu raskendatud. Mind oli lapsest saati sunnitud kandma korsetti ja hunni.kut alusseelikuid. Puhmasvarrukad ja diadeem olid täiesti ülearused, kuigi diadeemi tähtsusest sain ma aru.

"Miks te täna minu poole pöördute?" küsisin ma elegantsel toonil. "Ma ei võta täna külalisi vastu." Nooruk tõstis pea ja ta silmis oli aukartust äratav läige. Tundus, nagu oleks ta ka ise kuninglikust soost, sest ta järgnevad sõnad meenutasid haritud mehe omi.

"Teie kõrgeausus," ta langetas uuesti pea, "Andestage mu mõtlematu tülitamine, ent mul on infot Lafüüria kohta." Tema sõnad tegid mu ettevaatlikuks. "Kas sa oled nende käskjalg?" küsisin ma ja heitsin uuesti pilgu ta rõivastele. Käskjalad olid tavaliselt uhkemalt ja...praktilisemalt riides. "Ei, Teie kõrgeausus," kostis noormehe suust. "Kas sa oled siis spioon? Vaenlase salakuulaja? Nuhk?" pärisin ma üha enam ärritudes. Sellel võõras oli see salapärane miski, mida ma varem kohanud polnud. "Ei, Teie kõrgeausus. Mitte ükski neist variantidest." "Kes sa siis oled, et võid seda infot mulle anda?" küsisin ma, üritades väärikas kõlada. "Seda ei või ma teile öelda," teatas noormees. "Mis on su nimi?" pärisin ma. "Caius, Teie kõrgeausus, Caius Smith," lausus noormees mulle silma vaadates.

"Hästi, Caius," nimi tundus mu keelel imelik, "mis informatsiooni sa minuga jagada kavatsed?" "Ma ei saa sellest rääkida. Te peaksite seda oma silmaga nägema," sõnas Caius. "Lafüüria jääb siit tuhandete penikoormate kaugusele," tuletasin ma talle meelde. "Ma ei kutsugi teid Lafüüriasse, Teie kõrgeausus. Siin lähedal metsatukas on keegi, kes tuli siia Lafüüriast. Kohtumine on äärmiselt vajalik," teatas Caius. "Kes ta on?" pärisin ma uudishimu alla surudes. "Lafüüria printsess."

"Kui ta on tõesti Lafüüria printsess, miks ta siis metsas on?" küsisin ma, sest ei jäänud juttu printsessist uskuma. Seda, et lafüürlane, pealegi veel printsess, Fleeneeria metsas oleks, on äärmiselt ebatõenäoline. "Tema tõld läks katki ja mind saadeti teie juurde," oli Caiusel vastus valmis.

"Ülemteener, saatke talle tõld järele," käsutasin ma mister Johnstonit. "Aga ta..." üritas mister Johnston vastu vaielda, ent Caius jõudis temast ette. "See oleks...ebasoovitatav. Siinsed inimesed ei tohiks teda näha," sõnas noormees. "Hästi, ma tulen," nõustusin ma, "Ülemteener, pane tõld valmis ja võta viiskümment sõdalast kaasa." Caius tahtis vastu vaielda, ent ma peatasin ta käeviipega. "See on mu viimane pakkumine," hoiatasin ma teda. Noormees näis nõustuvat.

Poole tunni pärast sõitsin ma koos Caiusega tõllas. Mister Johnston oli jäänud lossi valvama ja riigiasju ajama. Tõlla taga ratsutas viiskümmend sõjameest, kes olid mu isiklikeks ihukaitsjateks.

Varsti jõudsimegi metsatukani, mida Caius silmas oli mpidanud. Hõbekuused jätsid suursuguse mulje. "Kutsuge printsess siia, metsa servale," nõudsin ma ja Caius ronis tõllast välja. Ta jooksis metsa. Paari minuti pärast tuli ta hingeldades tagasi. Mõne hetke pärast väljus sealt ka oletatav printsess, õuedaamid sabas. Heitsin pilgi Lafüüria printsessi riietusele. Roosakas päevavari ja helesinine puhvisvarrukatega kleit. Tal oli peas kübar ja loor varjas ta näo.

"Tere tulemast Fleneeriasse," laususin ma pidulikult. "Ehk austaksite meie riiki külaskäiguga mu lossi?" "Elena," kostis printsessi suust mahe hääl. Ta langetas pea ja võttis kübara oma peast. Heledad juuksed varjasid ta näo ning ta asetas päehe hõbedase diadeemi.

Printsess tõstis pea ja mind tabas tõeline vapustus. Oleksin vaadanud nagu oma hõberaamiga peeglisse. Lafüüria printsess oli minu täielik koopia. Me oleksime võinud olla õed.

"Ma olen läbi viinud salajase uurimuse ja avastasin, et teid lahutati kohe pärast sündimist lafüürlane, kuninga käskjalg. Lafüüria oleks jäänud troonipärijata. Elizabeth, Elena, te olete kaksikõed," teatas Caius piduliku häälega.

Lafüüria printsessi, Elizabethi, silmad särasid ja ta kallistas mind. See liigutus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Aastaid polnud keegi mind kallistanud. Mu isa embas mind viimati enne oma surma ja ema kallistusi ma meenutada ei suuda. Õest sain ma alles nüüd teada.

Sellest hetkest on sündmused arenema hakanud. Liitsime Fleeneeria ja Lafüüria üheks riigiks, sest Elizabethi riik on minu oma põhjanaaber. Elizabethi kasuvend, tõeline troonipärija, kes on temast paar aastat noorem, oli asunud troonile. Tuli välja, et Caius oli ainus, keda Elizabeth pärast oma päritolu teadasaamist tõeliselt usaldas. Meie uue riigi nimeks sai Laflüneeria ja Elizabeth kolis minu juurde. Tutvustasime Elizabethi fleneerialastele ja mind lafüürlastele. Korraldasime uhked pidustused. Nüüd oli mul lõpuks pere, mida olin pärast oma isa surma taga igatsenud. Nüüd olin ma tõeliselt õnnelik.

Autori kommentaar »