Ütlemata jäänud sõnad (2)

(platsil purskkaevu ees lähevad meie teed lahku)

kõrvaklapid kõrvas, blokeerivad kõik väljas-
poolse, insuleeriv jope on mul märjas
garaaži kõrval telefoniputka juba ammu ei seisa
siiski haaran nähtamatu toru, saatusele suisa
vastumeelselt, kõne sulle katkeb enne algamist

ma tean, meil pole enam ühist
ja ma tean, see on minu süü,
aga sus pole midagi tühist,
see oli vaid nali, polnud midagi enamat

mäletan neid jäätiseid, mis jagasime siis,
kui augud taskutes müntidest jagu ei saanud
ja mäletad neid magamata öid, sõba silmale
saamata särasilmselt lamasime teineteise kõrvale
aga kõne sulle lõppeb enne kui jõuan öelda

meil pole enam midagi ühist
ja ma tean, see on minu süü,
aga ootame mõlemad sügist
sügist, mis viib mõtted mujale

ärkab meel ja suikub mälu
jalgadele tuleb anda valu
võib-olla saame lahti siis
sellest, mis meid kokku viis

ja nagu oli see ilus lauluviis
nagu oli ilus lauluviis, mäletad?

(la la la jne)

Autori kommentaar »