Unetoopia (4)

Tere, minu nimi on Carolina. Ma olen 11- aastane ja olen Unetoopia pealik.
Unetoopia on üks muinasjutuline riik. See ei ole sugugi kerakujuline, see on suur ja ümmargune maatükk, mida kannab üks kuradite teenritest. Unetoopia on jagunenud kolmeks osaks- Ookeanitoopia, Õhutoopia Maismaatoopia. See on täpselt kolmeks jagatud. Ookeanitoopias elavad merineitsid, Maismaatoopias faunid ja Õhutoopias haldjad.
Kunagi olid merineitsid ja haldjad faunide pärast tülis, sest faunid olid ainukesed meessoost olendid Unetoopial. Arvestades sellega, et merineitsisid ja haldjasid oli faunidest tublisti rohkem, ei saanud kõikidele faune jätkuda. Siis kuulutasid merineitsid haldjatele sõja. Aga faunud ei saanud olla haldjatega ega merineitsidega koos, sest nad ei osanud lennata ega vee all ujuda, faunid ei olnud nõus ka ennast meessost merineitsiteks või meesoost haldjateks muutma, sest kui nad kõik seda teeksid, oleks Maismaatoopia varsti tühi. Aga haldjad ja merineitsid ei osanud ennast faunideks muuta ja olid nii nõudlikud, et faunid kulutasid nendele sõja ja sellest ajast peale käis Unetoopias sõdimine.
Aga see ei jäänud alatiseks, sest nagu ma ütlesin, olen ma selle riigi pealik
Tegelikult ei läinud ma ise Unetoopiasse, vaid Unetoopia kutsus mind. Nagu ma mäletan algas see nii:
Olin kodus. Istusin avuti ees, siin, MK-s. Siis äkki läks kuvar hulluks ja kustus. Ma küll ei tea, mis juhtus. Ema oli vannis ja ta ei kuulnud midagi, mida ma ütlesin, aga ta ütles, et pean magama minema. panin öösärgi selga ja läksin voodisse. Uinusin. Viimane asi, mida tundsin oli täiskuuvalgus.
Ärkasin. Olin kusagil metsas. Sain kohe aru, et tegemist on mingi maagilise maailmaga. Äkki nägin kedagi. Kedagi karvast ja inimesesarnast...FAUNI!!!
Välimuselt oli ta nagu inimene, kui mittearvestada kapju jalgade asemel ja sarvi.
Ma alguses kardsin, aga faun ei soovinud mulle halba. Me saime kokku kõik Maismaatoopia faunid ja otsustasime, et tuleks haldjatega ja merineitsidega ära leppida, sest just mina olin see olend, kes oli suuteline nad ära lepitada ja keda olid nad ootanud umbes 1 000 000 aastat. Ma küll ei tea, miks Unetoopia just mind selle töö jaoks valinud oli, aga igatahes teadsin, et olen faunide, merineitside ja haldjate vahepealne olend, keda sai usaldada. Siis valitigi mind pealikuks. Ehitasime suure lossi, kuhu said kõik Unetoopia rahvas sisse. Siis olid alanud ''Hea Carolina Sajand''.
Järsku ärkasin. Kell oli 6. mu laua peal vedeles kiri. Kiri Unetoopialt.

Autori kommentaar »