Together forever.. (1) (2)

Olen Kimberlyy . 14. Elan vanaema ja õe Karoliisega. Mu õde on 15. Oleme elanud vanaema juures 10 aastat. Vanemad surid õnnetuses 2003 . Aastal. Ma ise seda küll ei mäleta , kuid igatsen väga omale vanemaid, minus on justkui tühi auk mida ei oska keegi minus parandada. Õnneks on mul poiss Andro, kes on mulle alati toeks. Ja parimad sõbrannad Hanna ja Eliise.


|Esmaspäev|
Ärkan ja hõõrun silmi, kell on kohe saamas 7... Kuulen koputust uksele ja vanaema hõikeid, et on aeg tõusta. Käin pesus ja panen selga retuusid ja suure musta valgete kirjadega pusa. Pööran korraks veel pilgu ema ja isa pildi poole, saadan õhusuudluse, võtan kiiresti koti ja jooksen uksest välja köögi poole, sealt hõngub mõnusat pannkoogi lõhna. Kui söödud saime jooksime Karoga bussile, napilt oleksime peaaegu maha jäänud.

#Koolis#
Täna pidi mul olema 7 tundi... mhh vihkan kooli ja pealegi 2 ajalugu... VASTIK.
Ootasin Androt, mõtlesin veel korra talle, ta on alati olnud mulle külm ja kohati isegi halb . Aga see oli siis kui ma teda ei tundnud. See mõte lohutas mind, ta oli ju nii armas kui ta mind kallistas ja suudles, ta ei tundu üldse selline nagu teised kümnendikud. Sealt ta tuligi, läksime koos suurest kooliuksest sisse ja juba kell heliseski ja tunnid võisid alata.
Tunnid läbi suundun kodupoole, Karo läks koori, minu jaoks see ei ole, mulle ei meeldi laulda, vihkan laulmist mõtlen endamisi, kuulsin samme mu selja taga need olid kärt ja Kätlin, ma pole neile kunagi meeldinud, nõmedad eided. Lootsin et nad ei märka mind kuid siiski , nad jalutasid minust mööda ja hüüdsid järgi et ma olen mõtetu tatt, kellel pole VANEMAID! Puhkesin nutma, jooksin bussijaama suunas.. kuulsin et keegi jookseb mu järgi, kuid ma ei vaadanud tagasi, järsku haaras keegi tugevalt mu randmest ja kallistas mind ning paitas mu pead, Andro , sosistasin, ise olles pisarates, Ta lohutas mind..ning lausus lähme siit ära lähme kuskile kus saame rahus olla, ma viin su siit ära , mu vanematel on suvila , maal, lähme sinna, 32. Minuti pärast läheb buss, lähme?? Olin nutune... ma ei teadnud mida vastata, olime käinud vaid kaks nädalat, ma ei mõelnud ma lihtsalt läksin.


#Suvilas#
Andro võttis mati alt võtme keeras ukse lahti ning me läksime sisse, ta vedas mu elu tuppa, süütasime kaminas tule , istusime koos diivanile ja jälle tundsin ta huuli oma suul , lükkasin ta eemale öeldes ei . Jooksin uksest väljaa ja kuulsin veel kuidas ta mulle järele karjus igasuguseid sõnu mida ma ei soovinud kuulda, need solvangud.. jooksin teadmata suunas lihtsalt jooksin , libastusin, kuna ei näinud enam pisaratest teed ....

Autori kommentaar »