Elavad surnud 2 (2)

Alice oli uinunud ja nägi imelikku und. Ta tõusis voodis istuli ja toetus seljaga vastu seina. Ta proovis unenägu meelde tuletada, kuid see oli sama raske nagu suure tuulega tikku süüdata ja üksikasju oli raske meelde tuletada. Ta oli olnud mingis külas. Seal polenud kedagi peale tema. Majad olid olnud räämas ja küla tundus olevat mahajäetud. Ta proovis meenutada mis edasi sai kuid siis keegi koputas uksele ja Alice unustas kohe unenäo.
´´ Jaah ? ´´ ütles ta ja sisse astus tema korruse korrapidaja.
´´ Ma tahtsin lihtsalt öelda et õhtusöök on viie minuti pärast´´ ütles see samal ajal peeglisse vaadates. Siis märkas poiss maas olevat kasti ja jõllitas seda huviga.
´´ Ah soo ´´ lausus Alice ja tõusis püsti, et poisile järgneda. Poiss astus kõrvale ja Alice läks koridori ja ootas kuni poiss ukse sulgeb ja talle teed näitab.
´´ Mnjah... mis su nimi on ? ´´ ütles Alice kui nad hakkasid trepist alla liikuma. Poiss vaikis ja liikus edasi. Tüdruk oli vait ja ta arvas et parem oleks lihtsalt vait olla. Nad pöörasid ühest koridorist teisse. Ta avastas ennast lõpuks ukse eest mis üldse selle kohaga kokku ei sobinud. See oli valgete raamidega klaasist sööklauks. Söökla oli üldse teistsugune kui maja. Seal olid valged seinad ja plaat põrand. Umbes 50 inimest olid kandikutega järjekorras. Poiss ulatas tüdrukule ukse kõrvalt kandiku ja võttis endale ka ühe. Nad läksid järjekorda. Mõlemal pool sööklat oli üks pikk laud. Üks oli esimese 6-9 ja teine 9-12 klassille.
´´ Sa lähed aknapoolsesse lauda.´´ ütles poiss kui neil oli toit käes. Alice ei olnud näljane ja toit ei olnud kuigi isuäratav. Pelmeenisupp. See oli nagu hakkliha supp aga hakkliha asemel olid lihtsalt pelmeenid. Ta keerutas natuke lusikaga supi sees siis sõi ühe leivakääru ja tõusis püsti otsides kohta kuhu allesjäänud toit panna. Ta lasi pilgu üle söökla. See oli siia kindlasti juurde ehitatud. Siin oli isegi natuke värvilõhna tunda. Kui ta avastas et seal polegi sellist kohta jättis ta kandiku lauale ja tahtis lahkuda kuid poiss ta kõrval tõmbast ta istuma. Ta vaatas tüdrukule silma.
Poisi nägu oli kahvatu ja hirmu täis. Ka tema puudutus oli olnud jääkülm.
Alice tõmbas kiirelt enda käe poisi haardest.
´´ Sa oled A-alice eksole `? `` ütles poiss. Tüdruk vaatas teda jahmunult. ´´ Kena, Alice sa saabusid täna jah ? ´´ jätkas poiss. Tüdruk proovis aru saada kuhu poiss selle jutuga püüab jõuda.
´´ Kes sa oled ? ´´ ütles Alice lõpuks ja vaatas poisile silma püüdes seal peale hirmu midagi välja lugeda.
´´ Sa-sa peaksid siit kiirelt lahkuma enne öörahu.´´ sosistas poiss ja vaatas närviliselt ringi veendumaks, et keegi teda ei kuule.
´´ Siin hakkavad juhtuma hirmsad asjad´´ lõpetas poiss. Alice ei tahtnud enam selle poisiga rääkida. Üks oli kindel. See poiss oli hull.
Ta tõusis ja liikus söökla ukse poole. Kui ta tagasi vaatas sõi poiss tüdruku supi lõpuni. Sööklas oli peale selle poisi veel umbes 20 inimest kuid sellest hoolimatta oli kõik vaikne ja oli kuulda vaid taldrikute kõlinat kui õpilased sealt suppi suhu kühveldasid.


Alice liikus mööda koridori püüdes leida treppi teisele korrusele kuid ikka ja jälle leidis ta ennast söökla ukse eest või luuakapi taolise koridori lõpust kust ta oli oma koolivormi saanud. Kui ta otsis nii kõrvade kui ka silmadega mingit liikumist et abi küsida jõudis ta suure ümara aknani ja sellest välja vaadates nägi ta et õues on juba pime.
Kui ta taskust telefoni kobas nägi ta sealt et kell on 18:36.
Ta nägi koridori lõpust mingit valgustäppi ja liikus selle poole. Tuli vällja et see oli korrapidaja kes kandis laternat.
´´ Vabandust kas te saate mind teise korruse trepini juhatada ? ´´ küsis Alice poisilt. Poiss seisatas ja vaatas teda siis kaastundlikult siis viitas käega et Alice talle järgneks. Poiss juhtis ta trepini. Avice vaatas trepist ülesse laiuvasse pimedusse. Kui ta ümber pööras et poissi tänada oli poiss juba läinud. Ta kehitas õlgu ja läks trepist ülesse. Kui ta oma toaukse avas kobas ta seina et leida tule lüliti. Selle asemel leidis ta öökapilt küünla ja tikud mille ta avastas kuuvalguses mis ta aknas sisse paiskus. Ta pööras pilgu karbile ja hakkas seal sobrama. Kaustad raamatud küünlad tikupakid ja latern. Ta võttis laterna ja pani sinna sisse ühe teeküünla.
Lõpuks oli toas piisavalt valge kuid hämarad toanurgad olid ikka veel ähvardavalt kujakuulutavad. Ta võttis kastist ühe kausta ja avas selle. Seal oli üks foto vanast mõisataolisest majast. Ka uuris seda lähemalt ja siis avastas et see on seesama kool. Tüdruk vaatas tiitellehte kus oli võõrkeeles kirjas Ithalanuas merav kuid sõna merav all oli kirjas vaimuhaiga. Võib olla oli see esimene sõna selle koha ?
Ta uuris veel kausta kus oli enamus teksti imelikus keeles.
´´[i] Ilici Wilf. 15. Tidrik.´´ Luges Alice sosinal sealt välja ja arutas endamisi ´´ Mis paganama keel see sihuke on ?´´
Ta viskas kausta tagasi kasti ja lükkas siis kasti voodi alla. Tema jubeduseks tundis ta kuidas keegi ta käest kinni haaras kui see kasti voodialla püüdis lükata ja karp lendas vastu kapi mille uksed seepeale lahti kargasid. Alice kiljatas ehmatusest ja haaras laterna. Mis toimub ?
Ta rahustas ennast mõttega et ta on lihtsalt väsinud. Kui ta riideid vahetas koputas keegi uksele. Ta oli kõigest pesuväel. Koputuse järel avanes uks kuid seal polnud kedagi. Kui alice kiirelt hommikumantli selga pani ja ukse kinni panna püüdis ei õnnestunud see tal sest kui ta oli juba kord ukse kinni saanud avas uks taas ennast ise. Lõpuks kui ta närvi läks lajatas ta ukse kõva pauguga kinni ja kinni see jäigi.
Ta pani magamisriides selga ja siis vaatas ennast peeglist.
Pikad tumedad juuksed keerdusid alt natuke lokki. Rohelised silmad mille oli ta kindlasti saanud emalt läikisid küünlavalgel. Tema Lilla My Little Pony öösärgi kiri sätendas roosalt.
Enada arust polnud tal häda midagi. Talle meeldis tema peegelpilt kuni äkki muutus ta seljatagus peegelduses koridoriks. Hirmunult vaatas ta seljataha kuid endiselt oli ta ome magamistoas. Kivist roosid mis kaunistasid peegli ääri olid muutunud tõeliseks. Ta astus sammu lähemale ja puudutas sõrmeotsaga roosi kuid kogematta lõikas ta roosi okkaga sisse ja vere peavamiseks pistis ta näpu suhu.
Koridori lõpus oli liikumist. See tuli järjest lähemale ja lähedamale. Kapuutsiga kogukandis laternat. Alice vaatas pingsalt et näha tema nägu. Lõpuks seisis kogu peeglist Alicest samakaugel nagu tema oli.
Peegli alice hingas smamoodi ja ta juuksed olid ta õlgadel samamoodi. Alice enda toas võttis peast kujutletava kapuutsi ja peegeldus tegi sedasama kuid võttis päris kapuutsi peast.
Alice kiljatas. Peegli alice juuksed olid küll samailusag ja alt keerdus kuid silmade asemel olid suured mustad augus mille keskel oli roheline täpp. Peegli Alice ei teinud enam seda mida Alice tegi. Peegli alice astus sammu lähemale ja naeratas kahjurõõmsalt. Alice ei suutnud liigutada. Ta seisis kui soolasammas ja vaatas peegli Alicit.
Alice peeglis astus lähemale kuni seisis täiesti peegli lähedal. Ta lõi täiest jõustlaternaga vastu klaasi kui see siis pragunes. Kui ta uuesti seda tegi purunes klaas kildudeks ja peegli tagant tuli nähtavale koridor kus seisis Peegli Alice.
Alice oli kaetud külma higiga ja ta silmad olid hirmust pärani. Ta vaatas ennastja tama vaatas ennast. Uks avanes kuid seal polnud taas kedagi. Tüdruk tõusis ja jooksis. Esimene mõte oli 200 uks tundmatu poiss. Ta jooksis 3 ust edasi ja koputas siis paaniliselt vastu ust. Enda lahtisest toast kuulis ta samme mis liikusid talle lähedamale ja kurja naeru. Kui ukseavast tema välja astus nägi ta et ta suu oli kõrvuni ja see oli rebenenud ja otseses mõttes kõrvuni. Sügav haav mis oleks pidanud naeratus olema tilkus verd ja Alice vaatas ennast. Ta tagus ust veel kõvemini kui ta endale lähemale liikus. Ta juba peaaegu nuttis kui uks avanes. Alice jooksis siise tõmbas poisi ukseava eest ja lõi ukse kinni ja jooksis toanurka. Ta tõstis pilku ja poiss vaatas teda kriitiliselt.
´´ Mis sul viga on ? ´´ ütles poiss lõpuks.
´´ Sa sa naeraks kui ütleksin aga- mu peeglist.. ´´ alustas Alice ja jäi siis seima.
´´ Ah see ´´ poiss naeris rõõmutult. Alice vaatas teda kohkunul
´´ Mida ? ´´ ütles Alice.
Poiss läks tüdruku juurde ja tõmbas ta püsti siis tegi ukse lahti ja lükas ta sinna. Alice ei jõudnud midagi tehagi kui uks oli juba suletud. Alice peksis ust ja karjus aga poiss ei teinud ust lahti. Kaugusest nägi ta kaht rohelist täppi ja kui see lähemale liikus siis ka kõrvuni lõigatud naeratust Alice kiljatas ja siis jooksis nii kuidas jalad võtsid ta jooksis mööda koridori teadmata kuhu. Ta kuulis seljatagant naeru kuid see kõlas ka eest ja ta kõrvalt lõpuks avastas Alice ennast koridorist kust peegli Alice oli tulnud. Ta jooksis ja jooksis. Ta koperdas ja siis roomas edasi vinnas end püsti kuid midki takistas teda. Hoidis ta jalga kinni. Kui ta seljataha vaatas nägi ta peegli alicet kes hoidis ta jalga kinni. Haare puuris välja luuni. Alice karjus kuid ei midagi eii kedagi. Viimane asi mida ta kuulis oli kuri naer ja siis läks kõik mustaks.

jätkub

Autori kommentaar »