2. Elu on alati lühike (3)

Eelnevalt:
Kohale jõudes kõndisin garderoobi, panin kevadmantli kappi ning sättisin ketside asemel baleriinad jalga. Sulgesin kapiukse ning viskasin koolikoti üle õla. Kõndisin rahulikult klassi. Kõndisin nagu tavaliselt eelviimasesse pinki, akna äärde. Istusin väsinult pingile ja hakkasin klassi silmitsema. Järsku nägin..
Uus:
Järsku nägin Nathanit.
"Oh no, ta käib minuga ühes klassis," sosistan vaikselt endale.
Peagi märkas ta ka mind ja ta ütles midagi, mida ma ei kuulnud. Ei tahtnud sellele enam mõelda, sest lubasin, et uued=halvad. Võtsin taskust telefoni, samas ka jälgisin, kuidas kõik tüdrukut jälgisid Nathani igat sammu.
Peale kooli otsustasin minna kesklinna jälle, sest koju ma ei viitsinud minna. Buss pidi jõudma 5 minuti jooksul. Ma panin kõrvaklapid pähe ja ootasin. Peagi jõudis buss ja ma sisenesin, ostsin pileti ning istusin taha poole. Bussis polnud üldse palju rahvast. Oma mõtetes olles pillasin kogematta telefoni maha. Tõstsin selle üles ja läksin tagasi enda mõtetesse. Ootamatult kuulsin enda kõrvalt kedagi "hei" ütlemast.
"Sul on päris hea muusika maitse," ütles üks umbes minu vanune poiss.
Olin päris segaduses. Ta nägi must läbi.
"Su muusika ei tule kõrvaklappidest vaid läbi kõlari," ütles ta irve näol.
Vaatan ruttu oma telefoni, tal oli õigus. Panin ruttu muusika kinni ise näost õhetades. Kuulsin eespool vana naise häält ütlemas,"Lõpuks ometi saab rahus olla."
Hakkasin selle peale kõvasti naerma ja samuti see poiss ka.
"Minu nimi on muide David Škeits," ütles ta.
Naeratasin ja vastasin talle,"Sa võid mind kutsuda Bethanyks."
"Bethany- oi kui ilus nimi," ütles David.
"Kuhu sa siis sõidad?" jätkas ta vestlust.
"Kesklinna, ee, ei, ei, ei,ei koju," vastasin. Mõtlesin linna värgi ümber, sest arvasin, et David tahaks minuga kaasa tulla. Peagi hakkas minu peatus nagunii paistma ka, see buss viis natuke kaugemale bussipeatusesse, kui kool.ibuss.
"Aga ma pean kohe minema ka nüüd," ütlesin.
"Kas sa tahaksid mulle enda numbrit anda?" küsis ta ettevaatlikult.
Mõtlesin kiirelt ja siiski otsustasin anda, kuna ta tundus päris sõbralik olevat.
Kirjutasin selle talle telefoni. Panin ka helistama, sest siis saan ka mina ta numbri. Buss oligi minu peatuses. Jooksin ruttu bussijuhi juurde ja ütlesin, et tahan hoopis siin maha minna, mainisin ka seda, et raha pole vaja tagasi anda. Kepsisin bussist välja. David lehvitas mulle, viisakusest lehvitasin vastu. Hakkasin kodu poole kõndima. Panin kõrvaklapid pähe ja hakkasin muusikat kuulama. Seekord kontrollisin ikka, kas kõrvakad on sees.
Jõudsin koju, võtsin ketsid jalast. Hõikasin korra aga keegi ei vastanud. Kuna Chris peaks veel koolis olema, siis otsustasin endale midagi süüa teha. Kooli lõunaajal polnud mul isu ka ja nüüd on kõht väga tühi. Enne tegemist panin kodu riided selga ja tegin krunni. Läksin kööki ja hakkasin makarone tegema.
Kui söödud oli, polnud ikka Christoferi kodus. Asi hakkas kahtlaseks minema. Tavaliselt jõuame teisipäeviti suhteliselt samal ajal koju. Helistasin talle, ilmselgelt ei võtnud ta telefoni vastu. Läksin pahuraks. Tavaliselt võtab ta telefoni kohe vastu. Järeldasin, et ta ei kuule helinat ja on kuskil sõbra pool. Ma salvestasin ka Davidi numbri. Otsustasin telekat vaadata.
Ma ehmun telefoni helina peale. See oli väga suur kergendus, sest helistada sai ainult Chris. Võtsin kiiresti telefoni vastu, ei vaadanud isegi, kes see helistab.
"Chris, lõpuks ometi. Kus sa oled?" rääkisin õnnelikult.
"Tere, Bethany," ütles hoopis kare mehe hääl.
Mu tuju vajus kohe maa alla.
"Kes sa oled?" küsisin vihaselt.
"Tule kohale ja saad teada," sõnus võõras mahedalt.
"Kus sa Christoferi panid?" küsisin äkitselt.
"Kas sa tahad teda nii väga näha?" küsis ta beebi häält tehes.
Ta hakkas selle peale naerma.
"Vaata, kas sa mäletad seda teerada, mis viib metsa. Pargi põhja poolel," rääkis mees.
Alguses ei tulnud sellist teerada meelde aga kui ta ütles pargi juures, meenus mulle kõik. Seda teerada ei kasutata üldse, see näeb jube välja ja kui ausalt ütlen, ma kardan seda metsa kuhu see tee viib.
"Kus ma tean, et sa ei valeta?"
Kuulsin teibi ära tõmbamist.
"BETH, PALUN ÄRA TULE!" karjus Chris.
"Chris?" ütlesin.
"Vaiksemalt, vaiksemalt," rääkis mees.
Kuulsin teibi kärinat. Sain aru, et Chrsitoferile pandi see suu ette.
"Kuna ma tulen?" küsisin kindlalt kuigi ikka kartes.
"Kui sa tahad teda veel näha, siis võiksid kohe tulla, kui võtad kellegi kaasa- siis varsti ei näe teda enam," ütles mees ja pani kõne kinni.
Ma ei teadnud mida teha, mida võtta ja mida jätta. Esimese asjana pistsin tasku taskunoa. Panin soojemalt riidesse, sest kell hakkas 8 õhtul saama. Libistasin telefoni püksitasku. Panin jalga botased ja hakkasin kiiruga liikuma. Õues oli vähe liikumist, see ajas kananaha ihule. Pargini ei olnud palju maad. Ma teadsin, et ma ei pruugi tulla sealt eluga välja. Eesmärgiks tahtsin Chrisi päästa.
Jõudsin teeraja juurde. Jubedalt kõhe hakkas, isegi okse maitse tuli suhu. Kõndisin kartlikult edasi- edasi. Kedagi polnud. Olin seal metsas kõndinud juba vähemalt kümme minutit. Jäin seisma ja ütlesin,"Ma olen siin, tule ja võta mind."
Kahetsesin, et seda ütlesin. Ma kuulsin seljatagant krabinat. Järsku pani keegi mulle mingi lapi suu ette. See haises kohutavalt. Pea hakkas ringi käima. Silme ees hakkas virvendama. Peagi kukkusin kokku.

See osa tuli lühem, sest siis tuleb kokkuvõttes rohkem osi :'D Tahaks jälle teie arvamust. Liituge ka minu kambaga järjekad^^ -seal teatan, kui uued osad tulevad.

Autori kommentaar »