Väike kollike leiab palju sõpru (10)

Täna, ühel ilusal , sillerdaval talveilmal, kui ma koolist koju jalutasin juhtus minuga kummaline lugu. Jalutasin läbi pargi. Äkki kuulsin, kuidas maa mu jalge all õrnalt värises ja kumises. Ma veidi ehmusin. Hakkasin vajuma, oli kuulda kivide praksumine. Ma vajusin maaalla suurte kollide sekka. Neid oli tohutult palju ja nad olid minust veidi suuremad. Keegi ei pannud mind tähele. Ma vaatasin ringi ja üks kollike vaatas mulle küsivalt otsa.
Ta ütles :'' Kuidas sa iseloomustaksid mind ?''
Ma ei osanud midagi öelda.
''Kas ma olen maagiline, armas või lahe ?'' küsis armas kollike
''Ahja, kas sa mõtled välimust ? See on sul väga armas'' vastasin mina
''Tänan'' vastas kolliplika rõõmsalt.
Kollikene kutsus :''Tule nüüd, ma tutvustan sind oma sõpradele.''
Ma järgnesin talle, kuni jõudsime pärale. Mu silmad läksid kadedusest suureks, tal oli nii palju sõpru. Kõik olid väga eriliselt ilusad. Ka tema sõbrad olid minust vaimustuses, sest minul oli Mr Beani välimus.
Kõik ta sõbrad pärisid minult igasuguseid asju.
Üks kollikene küsis :''Kas sa saaksid mulle tähesära saata ?''
''Muidugi'' vastasin ma lahkelt.
Me tegime kõikide kollidega tähevahetust. Ma olin uhke, sest tänu sellele pisikesele kollile, kes esitles oma sõpru on mul natukenegi vaatajaid. Ma vaatasin seal koopas ringi. Imelikul kombel sattusin ma garderoobi. Seal oli väga palju ja ilusaid riideid. Ostsin ka ise endale sealt ilusaid riideid. Piilusin ka kollitehasesse, seal traageldasid usinad kollid riideid. Ka mina õmblesin ühe kleidi, mis läks garderoobi ehk kollitehasesse üles. Lõpuks oli mul ka aeg mu esimene sõber üles otsida, nimelt see esimene koll, kellega ma rääkisin.Otsisin ja otsisin, kuni leidsin ta üles. Kahjuks ta oma nime ei avaldanud, aga me jäime kooas väga headeks sõpradeks.

Autori kommentaar »