Miks ma olen nii väike?! (10)

Ma tundsin, kuidas mu kondid ragisesid, kui ma peale üles ärkamist end ringutasin. Mul oli olnud mõnus ja pikk uni - ma magasin ligikaudu 14 tundi! See oli täis palju-palju toredaid unenägusid ja tänu sellele oli mul hea olla..
..Kuni ma voodist välja tahtsin minna, kuid selle asemel, et koheselt maad puudutada, ma põhimõtteliselt lendasin maapinna poole. Kostus vali potsatud, minu oie ja vandumine ning juba ma olingi end maast püsti ajanud. Segadusse aetult vaatasin üles poole, kus oleks siis pidanud minu voodi olema, ja oh imet - see oli meetrite kaugusel! See pidi mingi nali olema.. Keegi võis mind äkki öösel kusagile mujale voodisse viia. Kuhugi, mis on nii kõrge... Kuid kes oleks ise nii pikk olnud..?
Ma komberdasin edasi, lootes mingile selgusele jõuda, kui äkitselt midagi hiiglast minu kõrvale koos valju tümpsatusega ilmus. Ma kiljatasin ja hüppasin oma hea paar meetrit kõrvale.
"Hei, väikemees, kõik korras?"
Ma võpatasin, kui kuulsin kaugusest seda häält. Mis asi see veel oli?! Kui ma oma pilgu tümpsu tekitajale pöörasin, avastasin, et seisan vastamisi.. varbaga. Tegelikult oli mu kõrval küll terve jalg, kuid varvas oli lihtsalt täpselt minu kõrval.
Aegamisi ronisin ma jala otsa ning kuulsin väikest itsitamist. "Ära kõdista," lausus see sama hääl, mis mind taaskord võpatama pani. Kust kurat see tuli? Lähtudes oma vaistust, vaatasin ma üles ning oma õuduseks nägin ühte nägu mulle vastu vahtimas. See näolapike oli laiaks tõmbunud tänu hiiglasuurele suule, mis oli laiupidi vägagi pikaks venitatud. Ta vist.. naeratas?
Ma tahtsin juba kiirelt jala pealt maha ronida, kuid mõistsin siis, et niiviisi võidakse mulle peale astuda. Ja see ei oleks küll väga tore olnud.
"Miks sa nii suur oled?" karjusin ma ülespoole, et mind kuulda oleks.
Olend vaatas mind mõistmatult. "Mis mõttes?" küsis ta. "Pigem tahaksin mina teada, miks sa nii väike oled?"
Ma vaatasin segadusse aetult kolli nägu. Mina.. väike? Samas, see seletaks seda, miks ma oma voodist meetreid lendasin.. Miks ma taevast põhimõtteliselt nagu ei näegi.. Ja miks see olend, kelle jala peal ma olen, nii suur on..
Mu peas lõi lamp põlema.
Mina olen väike.
Kõik teised on suured.
Miks ma olen väike?!
Koll kummardas sõbralikult mulle lähemale ja pakkus oma näppu, et ma selle otsa roniksin. Seda ma tegingi ning ta tõstis mu oma õlale. Noh, sealt oli igatahes parem vaade, kui maast.
Ma vaatasin ringi. Tõepoolest - kõik olid suured. Või, normaalse suurusega, aga minu jaoks suured. Ja tegelesid oma asjadega, nagu poleks midagi viga. Ma nägin maju, mis olid nende mõtetes suured, kuid minu jaoks hiiglaslikud. Väike nördimus langes mu hinge. Miks ma siiski olen nii väike? Seda sama küsisin ma ka kollilt, kelle õlal ma istusin.
Tema kehitas õlgu, mis mu maapinna korra alt lõi. "Vabandust," pomises ta selle peale ning köhatas siis. "Ma tõesti ei tea, miks sa väike oled. Äkki sõid või jõid sa midagi imelikku?"
Ma mõtlesin hetke. Mis ma eile tegin? Kui aus olla, ei mäletanud ma tuhkagi. Oli olnud pidu ja see läks veidikene käest ära.. Ja nüüd oli mul üks suur mäluauk. Samal hetkel märkasin ma aga kedagi tuttavat..
"KRISSUUUUU!!!" karjusin ma täiest kõrist, et ta mind siiski kuuleks. See oli aga halb mõte, sest esiteks olin ma oma uue sõbra kolli õlal, ehk praktiliselt tema kõrva kõrval ja see pani teda niiviisi võpatama, et ma alla kukkusin. Õnneks püüdis ta aga mu õigel hetkel kinni ja ma jäin siiski ellu.
Ja teiseks karjusin ma vist tõesti liiga kõvasti, sest absoluutselt kõik kollid jäid äkitselt seisma ja vaatasin mind. Mul hakkas pisut ebamugav ning ma punastasin. Aga vähemalt oli ma saavutanud oma eesmärgi - Krissu, kes tegelikult on Kristjan, märkas mind ja tuli minu juurde.
"Grete!" üllatus ta. "Miks sa nii väike oled?"
"Seda tahaksin ma ise ka teada," vastasin pahaselt. "Kas sa oskad mulle mingeidki juhtnööre anda, mida paganat ma eile tegin?"
Kristjan mõtles hetke, sügas kukalt ning vastas siis aegamisi: "Noh, nii palju, kui mina mäletan, siis sa jõud muidugi üsna palju.. Ja peale seda kadusid sa kuhugi tuppa ära. Peale seda tulid sa tagasi koos kellegagi.. AllOrNothinguga, kui ma ei eksi. Ja siis äkitselt kadusite te koos ära.."
Nilviga? mõtlesin endamisi. Nojah siis.. "Suur tänu sulle," naeratasin sõbrale, "sa olid suuresti abiks."
"Igal ajal," vastas Kristjan sõbralikult. "Anna siis mulle ka teada, mis värk sul on!" Ja ta lahkus, tagasi oma asjadega tegelema.
"Kuhu edasi?" küsis olend, kelle käe peal ma olin, minult.
Ma vaatasin kolli poole. "Mis su nimi on?"
"Indiana," vastas tema.
"Olgu, India," sõnasin, "me lähme Spa..."
"Oot-oot!" katkestas ta mind pahaselt. "I n d i a n a, mitte India. Kapish?"
"Jaajaa, India, mida iganes," vastasin ruttu. Ja enne kui ta midagi vastata oleks jõudnud, sõnasin: "Lähme nüüd AllOrNothingu juurde!"
Inidana maigutas suud ning hakkaski minema sinna, kus ta teadis Nilvit olevat. Teise kolli koopasuu juurde jõudes jäi Indiana seisma ning vaatas mulle kahetsusega otsa. "Mul on kahju, kuid siinkohal pean ma su jätma. Mul on omad kohustused.. Ma lubasin paarile inimesele headereid teha ja nii edasi.."
"Pole hullu," sõnasin reipalt ning patsutasin uut sõpra õlale. "Ma lihtsalt loodan, et mulle peale ei astuta."
Indiana naeratas mulle, tõstis mu enda sõrmele ning seejärel maha. "Õnn kaasa siis ja nägudeni!" sõnas ta ning lahkus.
Ma veel lehvitasin talle ning pöördusin siis koopasuu poole, kus nöörkardinad ees rippusid. Ma lükkasin neid pisut eemale ning astusin sisse kus kohe raske kanepihais mu ninna tungis. Tore, nüüd on ta raudselt laksu all ja ei mäleta midagi.
Drake laulu saatel kõndisin ma ruumis ringi, otsides silmadega Nilvit, kuid ei näinud teda kuskil. Koobas oli rahvast täis ja raske oli alt poolt midagi näha. Seepärast sikutasin ma kellegi püksisäärt ning kui too alla minu poole vaatas, lehvitasin talle ja küsisin: "Vabandust, kus AllOrNothing on?" hüüdsin ma. Ta vaatas mind imelikult ning kõndis edasi. Ebaõnnestumine.
Ma proovisin järgmisega sama. Too aga vastas mulle õlakehitusega. Järgmine proovimine.. Ikka midagi. Mis toimus?
Lõpuks, umbes viieteistkümnes inimene, ütles mulle, et AllOrNothing on nüüd FFFUUUU ja näitas mulle, kus tema nurk asub. Ma tänasin teda ning liikusin näidatud suunda.
FFFUUUU? Jälle on Nilvi nime vahetanud? Mis seal ikka.. Ma jõudsin endale ettenäidatud nurgakesse ning minule avanes vaatepilt kanepit suitsetavast kollist, kes samal ajal oma läpparis oli ja kellegagi suhtles. Jah, see oli tema.
"Nilvi!" hüüatasin ja läksin talle lähemale. Kolli pilves nägu vaatas arusaamatult ringi, otsides, kes tema nime öelnud oli. "Ma olen siin, all!" laususin ma. Sõbranna vaataski minu poole ning naeratas laialt. "Keku! Miks sa nii pisike oled?"
"Seda tahaksin ma isegi teada," pomisesin ning ronisin Nilvi juurde tooli käepidemele. Eks see aega ja jõudu küll nõudis, kuid lõpuks olin ma siiski kohal ja potsatasin istuma.
"Kas sul on õrna aimugi, mis me eile tegime?" küsisin.
Nivli mõtles hetke. Tegelikult küll päris pikalt. Ta veel uuris ümbrust, arvutit, mind, ennast, tooli.. Mida iganes. Ja lõpuks ta siis kehitas õlgu. "Ma ei teagi. Tsillisime vist kusagil ringi?"
"Jaah.. Püüa meenutada, palun."
Ta mõtles veel. "Läksime kuhugile ruumi.."
"Nii.. edasi?" õhutasin.
"Nägime seal kedagi.. kedagi.. eee..."
"No ürita meenutada, palun!" ajasin takka.
Seda oli ta näost näha, et ta testi üritas. Üritas ja üritas.. Ning siis, lõpuks, lõi tema nägu särama. "Cuwie!" hüüatas ta.
"Cuwie?" küsisin kahtlevalt. Mida tema veel peol tegi? Ta ei ole just eriline peoloom.
"Mhmh," oli Nilvi endas kindel. "Me nägime Cuwie. Rääkisime temaga.. Siis andis ta meile midagi süüa.. Ja juua.. Ma mäletan, et sel oli halb maitse. Ja jah! See oli mingi roheline jook. Mind ajas see igatahes oksendama, aga sina.." Ta mõõtis mind pilguga. "Sinule mõjus see vist pisut teistmoodi."
Roheline jook. Cuwie. No selge! Ma jõin mingit jama ja nüüd olen ma tilluke. Pisitilluke. Kuid kuidas ma tagasi normaalseks saan? Ehk oskab Cuwie mind tagasi muuta? Jaah, see on mu ainuke võimalus. Kuid kus..?
"Nilvi, kus Cuwie on?" küsisin ma sõbranna poole pöördudes, kuid ta oli hetkel liialt laksu all ja ei pannud mind tähele. Pahaselt ronisin ma ta peale ja andsin bitchslap'i.
Nilvi võpatas korra ja vaatas minu poole. "Mille eest see veel oli?"
"Selle eest, et sa mind tähele ei pane! Kus on Cuwie?"
"Mhh, ma ei tea.. Oma koopas, ilmselt.. Või disainib kuskil. Ma ei tea," pomises ta hajameelselt ning mul oli tunne, et ta jääb kohe magama, niiet ma ütlesin "tsau" ja ronisin ta pealt kiiresti maha, minnes sellest koopast välja.
Nüüd tuli Cuwie üles otsida. Kuna ma ei teadnud täpselt, kus ta koobas asub, võtsin suuna Disainitunneli poole, et teda ehk seal eest leida. Peale pikka otsimist läkski mul õnneks ja avastasin Cuwie joonistamas.
"Hei!" hüüatasin ma, et minust suurem koll mind tähele paneks. Kuid ta oli liialt süvenenud, et midagi märgata, niiet ma hüüdsin kõvemini: "Heeei!" Seekord ta vaatas korra hajameelselt minu poole, kuid jätkas joonistamist. Alles mõni sekund hiljem jõudis talle kohale, kes just mida talle öelnud oli ning vaatas hämmeldunult taas mind. "Pixi!" hüüatas ta ja pistis jooksu. Ma vaatasin imelikult talle järgi. Mis siis nüüd juhtus?
"Cuwie!" hüüdsin talle järgi, kuid mu hääl kajas mulle lihtsalt vastu. Mis mul siis muud üle jäi kui talle järgi joosta. Kahjuks aga oli tal pikk edumaa ees, sest peale selle, et ta ennem jooksmist alustas, oli ta suurem ja see kaasas ka palju suuremad jalasammud, nii et järgi jooksmine oli põhimõtteliselt võimatu. Ma võisin ainult edasi joosta ja loota, et ta kusagil peatub ja ma märkan teda.
Peale pikka, pikka otsimist leidsin ma lõpuks ta kusagilt nurgast peidust. Ma ronisin ta õlale, istusin sinna ja sosistasin talle kõrva: "Tsau Cuwie."
Ta karjatas ning tõusis püsti. "Ära mulle peksa anna! Ma ei teinud seda meelega!"
Ma pööritasin silmi. "Ma olen ju nii väike. Ei tea kuidas ma sulle küll peksa anda saan?"
Pisut vaikust. "Nojah, su jutus on pointi.. Kuid sellegipoolest! Siis kui sa suureks tagasi saad ja.."
"Oota nüüd," katkestasin ma teda. "Kui ma suureks tagasi saan?"
"Noojah," sõnas ta ettevaatlikult ning üritas siis mind kuidagi näha, et reaktsiooni teada saada.
Ma olin maruvihane. "MISMÕTTES?" karjatasin ma. "Kas ma saan tagasi suurek? Miks ma üldse väike olen? Mis toimub? Kuidas ma suureks saan? Räägi!"
Cuwie ohkas korra ning istus siis põrandale. "No olgu. Ma siis räägin.. Asi algas sellest, et ükspäev ma leiutasin ühe imelise koostise sellest, kuidas inimest muuta väiksemaks. Ma panin segusse divesiniksulfiidi, alumiiniumkloriidi, paar mandariinikoort ja kilponna varbaküüne. See pidi olema selleks, et olles väike, saad sa teha kõike, ilma, et keegi sind näeks. Võid pugeda pisematessegi aukudesse imelihtsalt. Kuid ma pidin oma segus kindel olema enne, kui seda müüma pidin hakkama. Niisiis ma vajasin katsejäneseid.."
"Ja see olin loomulikult mina, jah?" komenteerisin vahele pahaselt.
"No.. jah," kehitas ta süütult õlgu ning enne, kui ma midagi öelda oleksin jõdnud, jätkas ta: "Niisiis mõtlesin ma minna ühele peole ja leida omale see niiöelda katsejänes. Algul ei läinud kuigi hästi. Kõik tegelesid oma asjadega ja keegi polnud nii purjus, et minuga kaasa tulla ja minu möga juua. See ei näinud just eriti isuäratav välja." Ta muigas ning ma sain täpselt aru, mis pärast. "Kuni ma nägin sind ja Nilvit.. Te sobisite ideaalselt! Mõlemad - purupurjus! Ei olnud just kuigi raske teid teistest eemale tirida ja 'ühte huvitavat asja proovima tulla'. Nii see siis läkski. Ma andsin teile ennem niisama süüa mingeid kartuleid ja viinereid.. Selline tavaline toit. Ja siis pealejooki - minu segu! Nilviga see muidugi läbi ei läinud - tema oksendas selle kohe välja ning ma olin kindel, et sa teed sedasama. Kuid ei! Sa olid hoopiski kõvemast puust! Jõid ära ja ei tundnud absoluutselt midagi. Nagu oleks äsja klaasitäie apelsinimahla alla kulistanud.
Algul ma mõtlesin, et ehk see ei töötagi. Äkki oleks pidanud midagi juurde lisama? Midagi välja vahetama? Ja siis.. ilmud sina.. imepisikene.. No ilmselgelt see töötas."
"Ja siis sina pistsid jooksu ja lootsid, et ei peagi sellest rääkima. Tore vend oled ikka küll," laususin, endiselt pahane, kuid samas ka rahul, et miskigi nüüd selge oli. "Kuid kuidas ma nüüd tagasi suureks saan?"
"Seda ma veel päris täpselt ei tea," lausus ta ettevaatlikult. Mul vajus suu ammuli. MIDA?! "Kuid," jätkas ta kiirelt, "kuid kui minu arvutused õiged on, siis.. Peaksid sa umbes 10 tunni pärast jälle normaalne olema."
10 tunni pärast.. "Aga kui ma ei ole?" küsisin.
"Siis ma leiutan midagi uut välja," vastas ta lihtsalt. Midagi uut. Jaah! Jooda mind siis purju ja lase seda juua!
"Olgu peale," sõnasin. "10 tunni pärast peaksin ma taas olema normaalne. Ja kui ma ei ole.. Oi sa alles siis saad!"
Cuwie neelatas kuuldavalt ning ma naersin selle peale. Oh teda küll!
Me jätsime hüvasti ning ma suundusin oma koopa poole, et magama minna. Ma olin piisavalt väsinud, et kümme tundi jutti magada, nii et aja ootamisega vast probleemi ei oleks pidanud tulema. Lõpuks jõudsin ma ka oma ruumikesse ning suundusin otsejoones voodi poole..
------
Ma avasin aeglaselt silmad ning vaatasin uduset ümbrust, kuni tundin ära kellegi tuttava rõõmsa näo. Cuwie! Ma ehmatasin silmad pärani lahti. "Mida sina siin teed?" küsisin ma, end voodist püsti ajades.
"Tulin isiklikult vaatama, kas mu arvutused läksid täppi," vastas ta reipalt.
Arvutused? Äkitselt tuli mul terve eilne päev meelde. Ülesse ärkamine.. Indiana... Krissu... Nilvi... Cuwie... Roheline jook... Ma vaatasin sõbrannat. "Kas ma olen siis nüüd normaalne?" küsisin talt.
"Eks sa vaata ise järgi," pilgutas ta mulle silma ning astus voodist eemale. Ma tõstsin jalad üle voodi ning... ei kukkunudki. Mu jalad seisid kindlalt vastu maad ja ma ise istusin voodis. Ma olin jälle normaalne!
Ma ei olnudki enam väike!

Autori kommentaar »