Teema: Võistlused / Väike koll suures maailmas - TULEMUSED!!!

Seiklus õnne nimel (1)

Ma ei uskunud oma silmi. Justkui kinnituseks pigistasin ma silmad kinni ning avasin need seejärel uuesti. Midagi ei muutunud. Ma olin ikka pisem kui hiir - sellele järeldusele jõudsin just nimetatud eluka möödumisel. Ma olin täielikus paanikas ning suutsin vaevu ennast liikuma sundida. Ainuke asi, mida ma tundsin oli kibe joogijanu. Silmitsesin kaugelt imepäraselt puhta veega porilompi. Vähemalt ma arvasin, et see oli lomp. Jooksin selle poole nagu segane - janu oli lausa tappev. Heitsin lombi kõrvale kõhuli maha ning hakkasin kassi kombel loigust vett limpsima. See oli mõnusalt jahe ning tunda oli ka mulla lõhna ja maitset. Janu kustutatud, suutsin mõelda ka muule. Püsti tõusnud, märkasin veepinnal oma peegelpilti. Mul oli küll kaks kätt ja jalga ning ma nägin samasugune välja nagu tavaliselt, kuid minu suurus oli kahanenud vähemalt tuhande võrra. See lomp tundus olevat sama suur kui mõni järv. Vägagi ettevaatlikult kõndisin ma mööda "järve" kallast nii, et puutusin vasaku käega koopa seina. Mulle oli alati vesi meeldinud, kuid sellel hetkel tundsin paanilist hirmu uppumise ees. Tundsin kuidas mu jalad järjest rohkem vappuma hakkasid. Kõige tipuks komistasin ma veel kivi taha - mu hirm saigi poolenisti teoks. Hakkasin "järves" meeletult siplema, rahmeldama ja õhku ahmima. Kuidagi moodi kaldale saanud, tundsin ma väsimust. Ma oleksingi sinna magama jäänud, kui korraga tundsin lainetust, mis mind taas vette uhus. Seekord ma ei paanitsenud, olin valmis hinge heitma. Seda aga ei juhtunud. Põiklesin veega koos teisele kaldale. Selle minu jaoks tundunud hiigellaine tekitas jahe tuuleiil. Roomasin mööda kallast edasi, tehes rusikatega mulda auke. Pinnas oli lihtsalt nii pehme, et isegi minu raskus selle kuju muuta võis. Veest võimalikult kaugele jõudnud, tõusin ma püsti. Mul oli külm, väga külm. Iga sekundiga hakkasin ma rohkem värisema. Muidugi, lihased üritasid ju sooja tekitada. See ka neil mõne aja pärast õnnestus. Mul hakkas juba soojem. Hüppasin üles alla, et veelgi rohkem sooja saada. Unustasin ära aga tõsiasja - vajuv pinnas. Nii mu jalg sopa sisse kinni jäigi. Tagasi sain vaid oma jala, saabas jäi mutta nutma. Tore, nüüd oli mul vaid ainult üks jalanõu. Istusin taas maha ning mõtisklesin. Vaatasin nukralt oma üksikut jalavarju. Mõnusa vaikuse katkestas mu kõhu korin. Üks häda teise otsa. Tõusin raevukalt püsti ning viskasin teise saapa suure sulpsatusega ilmatu suurde "järve". Minu üllatuseks nägin ma veel teist lainete ringi. Alguses mõtlesin, et ju mõni niiskusest koopa lakke tekkinud tilgake langes lompi, kuid hiljem sain aru, et "järves" elutsesid mingid elukad. Kaalusin oma võimalusi. Vette uuesti sumpama ma minna ei kavatsenud. Otsustasin kasutada vanu tarkusi. Leidsin ühe lahmaka kivi juurest oksakese. See sobis õngeks liigagi hästi. Seejärel mõtlesin, kust leida ussi või usse. Kuna tolle kivi liigutamine, mille juurest ma oksa leidsin, tundus riskante, siis jalutasin ma veidi maad edasi. Avastanud veel ühe palju väiksema kivi, panin käed külge ning kangutasin täie jõuga. Kivi liikus ning selle all polnud midagi. Halb õnn. Seda jätkus ka mitmele järgmisele kivile. Olin juba lootuse kaotanud, kui oma üllatuseks ühe müraka all siiski vingerdavaid loomi nägin. Haarasin nendest paar tükki kaasa. Aga mul ei ole ju midagi, mille otsa ussi panna, tuli mul meelde. Enne seda jubedat ärkamist siin koopas, nii pisikesena olin ma pistnud taskusse jupi nööri. Nii igaksjuhuks. Mõnikord tasuvad mu nõmedad eelaimdused ära ka. Lõpuks olin õnge valmis sepitsenud. Jalutasin veele võimalikult lähedale. Keerutasin nööri mitu ringi oma pea ümber ning viskasin ussikese vette. Nii umbes sinna kanti, kus nägin eelnevalt sulpsatusi. Ma poleks iigalgi uskunud, et ma midagi ka kätte saanud. Tundsin, kuidas keegi mu õnge ära tahab tirida. Mina aga tõmbasin õnge vastassuunas. Õnge veest välja saanud, silmitsesin ussi ära söönud olevust. See oli kala, kuldkala! Kust see elukas sinna sai, ei oskanud ma küll välja mõelda. "Palun lase mind lahti, ma täidan kolm su soovi," hakkas ta oma jamaga pihta. "Ma ei usu sind, sa valetad. Ja pealegi on mul kõht kohutavalt tühi," vastasin ma kõhukorina saatel. "Ei, ma ei valeta," väitis ta. "Sul tarvitseb vaid midagi soovida ning see on olemas."
"No olgu, proovime siis seda. Aga kui sa peaksid valetama, siis tead küll, mis juhtub," hoiatasin ma teda ette. Esiteks soovisin ma endale uhket pidulaua. Järgmisel silmapilgul oli minu ees kandik kana, ahjukartulite, erinevate salatite ja muu sellisega. Olin täiesti vapustatud. Asusin isukalt sööma. "Ma ei saa väga kaua maapinnal olla. Mul on vaja vett. Nii et on parem, kui sa need kaks soovi kohe ära esitad," segas kala minu söömaaega. Ma ei oskanudki kohe midagi küsida. Ma soovisin õnne oma ellu. Ahjaa, elu. Minu päriselu suure kollina. "Ma soovin, et sa muudaksid mind tagasi normaalseks ning viiksid mind tagasi minu pärisellu," soovisin viimaks. Selle välja öelnud olin hoopiski kuskil mujal. Olin oma koopa ukse taga. Tundsin ennast üliõnnelikuna. Astusin uksest sisse. Kõik oli just täpselt nii, nagu enne. Enne seda seiklust pisikese olevusena. Muutunud oli vaid see, et ma olin õnnelikum, kui kunagi varem.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!