Nõiduslik uni. (8)

Oli järjekordne talvine ja veidi sombune hommik. Kui ma enda voodist püsti tulin, asusin end riidesse panema. Üllatus-üllatus! Mu riided olid hiiglaslikud, aga mina.. Healjuhul 20 sentimeetrit pikk..
"Mis asja, miks ma nagu mingi haldjas välja näen ?" imestasin omaette, kui vaatasin ennast ja enda riideid ja enda hiiiiiglaslikku tuba.
Raputasin pead ja sulgesin silmad. Pigistasin silmad kõvasti kokku ja avasin uuesti, lootes et ma olen jälle tavaline. Aga ei.
Kobisin enda hiiglaslikult voodist välja ja libistasin end tasakesi tekiserva pidi alla põrandale. Võtsin maast mingise kaltsutüki ja sidusin selle endale ümber - alasti ma küll kuhugi ei lähe! Ainukene mõte, mis mu peas oli, oli see, et mis kurat toimub? Kui ma tasakesi mööda pruunikat puitpõrandat kõndisin, mis mu toas oli ja ukseni jõudsin, ohkasin sügavalt.
"Kuidas ma ukse lahti saan?!" küsisin endamisi ja äkki märkasin, et ukse vahel on piisavalt suur pilu, et sealt end läbi libistada. Nii ma tegingi.
"Reelika?" kuulsin äkki enda juurest häält, kui ma end tasakesi maast üles putitasin ja kaltsutüki tolmust puhtaks rapsisin, mis mul seljas oli. Vaatasin küsija poole ja tänasin jumalat - mu vend.
"Rasmus, mis toimub? Miks ma mingi väike elav asi olen? " küsisin paanilise häälega vennalt, kui nägin, et ka tema on sama suur, kui mina.
"Ma ei tea.. Ma arvan, et see juhtuski, mida ma kartsin.. " vastas vend ja ma kuulsin tema rahutut hingamist.
"Juhtus mis?" ei saanud ma aru, millest vend räägib, aga nagu ma aru sain, võis tema teada, miks me sellised oleme.
"Nimelt Hash lubas meile kõigile needuse peale panna, kui koopajumal koopast lahkub.. Siiani ei teadnud keegi, kas Hash mõtles seda tõsiselt või ajas niisama mingit enda järjekordset fantaasiasünnitust.. Aga koopajumal on ju 72-aastane vanamees, ma ei imesta, et ta lahkuda otsustas, kaua sa ikka mängukoobast arendad.. Hash aga ei olnud sellega kuidagi nõus, sest ta kartis, et ta ei saa üksi hakkama ja nii ta ähvardaski meid kõiki, " jutustas vend, kui ma äkki taipasin, et kõik on seotud mängukoopaga, kus me mõlemad vennaga käisime. Nüüd mulle meenuski see teema, mida Hash lubanud oli.. Äkki ta panigi meile mingi härjapõlvlaste või haldjate või mingite pisikeste olevuste needuse peale.
"Tule," ütlesin vennale ja tirisin ta tema tuppa, kus lülitasime suure pingutusega tema arvuti sisse. Asetasime endale 3D-prillid ette ja kõrvaklapid koos mikriga pähe.
"Mängukoopas," ütles vend mikrisse ja ümberringi muutus kõik mustaks. Äkki avanes mängukoobas ja see pani ahhetama - paljud teised kollid olid samuti pisikesed, aga koobas - see oli hiiglaslik. Mitmel pool olid justkui saja kilomeetrised joad ja kaljud.
"Vaata sinna, " ütles vend ja suunas näpuga ühele kalju nukile, kus oli näha Hashi, kes oli aga meist teistest suurem. Oligi see juhtunud - koopajumal on lahkunud ja Hash nõiduse peale pannud.
Rasmus põrnitses tükk aega Hashi ja tundus, et ka Hash märkas meid. Ta tõusis püsti ja liikus mööda kaljunuki ääres olevat teed pidi alla. Teised kollid aga olid paanikas ja jooksid mööda koopast ringi, tundus et keegi teine Hashi tähele ei pannud.
"Rasmus, Reelika - tore teid näha," tervitas Hash ja manas näole suure irve.
"Mida sa tegid?" küsisin ma kohe esimese asjana.
"Mina olen inimene, kes täidab enda lubadusi ja nagu ka näha - seda ma tegin, " vastas ta muiates ja kükitas maha, et meid paremini näha.
Suunasin enda pilgu eemale - kollid olid äkki kõik kadunud.. Imelik.
"Koopajumal lahkuski?!" imestas Rasmus ja küsis Hashilt järjekordse küsimuse.
Hash lasi kuuldavale õela naerupahvaka ja vastas : "Miks sa muidu ärgates selline väike niru olid?"
Ma raputasin pead ja mõtlesin endamisi, et Hash on ikka päris õel..
"Mida see sulle annab? Midagi!" karjus Rasmus talle viimaks lausa näkku.
"Ei annagi, aga koopasse tahaks vaheldust. Noh, tegelt - midagi isegi annab. Koopajumal teab, et ma ei saa temata hakkama, mis siis, et ta on juba 72-aastane ja mina 37-aastane tavaline meesterahvas, kes on Koopajumalalt kõike õppinud. Ta oli mulle kui isa.. Nüüd - mul ei ole teda enam toeks," seletas Hash ja vaatas külma pilguga kuhugi tühjusesse.
"Sa oled memmekas, midagi muud!" sain ka mina juba kurjaks.
"Suu kinni!" möiratas äkki Hash, mis mind lausa ehmatas ja ma neelatasin kurku tekkiva klombi alla.
Rasmus taganes ja tõmbas mind käest samuti tahapoole. Ta vaatas mulle otsa, siis korra Hashi poole, kes meid jälgis ja sosistas : "Ütle, et sa lähed teisi otsima, aga orus logi koopast välja ja mine otsi Koopajumal ülesse."
Vaatasin vennale üllatunult otsa ja noogutasin. Keerasin neile kahele selja ja siis kuulsin ka Hashi küsimust, mida ma oodanud olin: "Kuhu sa lähed?"
"Teisi otsima, buhbye!"
Rasmus jäi Hashiga sinna, ma usaldasin teda ja ma teadsin, et temaga midagi ei juhtu.
Jooksin kiiremate sammudega orgu ja logisin välja, nagu Rasmus mulle ütles. Kui pilt mustaks taas muutus, võtsin 3D-prillid eest ja klapid peast ning jooksin tagasi enda tuppa, kus ma ronisin enda voodi kõrval olevale kapile ja vajutasin käega tugevalt iPhone lukule. Kui ekraanile valgus ilmus, toksisin käega ruttu sisse Koopajumala numbri, mille ta oli mulle usaldanud, öeldes et ma võin temale iga kell helistada, kui mingi mure on.
"Halloo?" kostus äkki hääl.
"Koopajumal?"
"Jah, mina, Reelika oled see sina?"
Naeratasin endamisi ja tundsin ära tuttava hääle : "Jah, see olen mina."
"Mis mure sul on?" kostus kärisev ja mahe hääl telefonist.
"Hash, ta panigi nõiduse meile peale."
Oli kuulda mühatust ja Koopajumal ütles: "Ahsooo.. Ma poleks arvanud, et ta sellele niimoodi reageerib.. "
"Sa pead meid aitama, ausalt.."
"Kohtume orus." kostus peale pisikest pausi Koopajumala vastus.
Äkki ma sain aru, mida Koopajumal mulle ütles ja ma ronisin ruttu kapilt alla ja jooksin tagasi venna tuppa ja asetasin prillid ja klapid pähe.
"Mängukoobas!" ütlesin ja siis avaneski koobas. Koopajumal juba ootas mind.
"Ta on Rasmusega seal, " sõnasin talle kohe, kui teda nägin.
Ta noogutas ja me liikusime sinna poole, kus nad olid. Nagu ma märkasin, polnud ka üllataval kombel koopajumal muutunud - ka tema oli täielikus suuruses.
Kui Hash meid märkas, kohkus ta äkki täitsa ära.
"Hash, " ütles tugeva kõminaga Koopajumal ja vaatas talle tõsiselt otsa, "mida sa teinud oled?"
Nii imelik, kui see ka polnud, oli näha, kuidas Hashi suunurgad alla tõmbusid ja silmad vesiseks läksid.
"Luba, et sa jääd," ütles Hash ainsana.
Koopajumal muigas ja vaatas Hashile tõsise näoga otsa ning sõnas : "Ma olen sinus pettunud. Ma poleks arvanud, et sa kollidele niimoodi teed. Aga see oli osa mu plaanist - ma tahtsin näha, kuidas sa sellele reageerid, kui ma lahkun. Ja nagu näha - sa ei käitunud normaalselt. Aga jah, ma jään, Hash."
Ennem, kui me Rasmusega arugi saime, hakkas ümber ringi kõik värisema ja tuhmuma ja äkki - kõik kadus.
"Reelika, ärka - kell on 7, on vaja kooli minna!" kostus äkki mu ema hääl ukselt ja kui ma silmad avasin, hakkasin naerma. Ma olin kõigest vaid ühte imelikku und näinud.



____________________________________


Kui keegi aru ei saanud, siis koobas on kaugele arenenud ja kõik toimus 3D's (mõte pärines Crawli poolt siia tehtud teemast, kus siis kollid said enda fantaasiat kasutada ja avaldada enda mõtteid, milline on koopas mitmekümne aasta pärast) :)

Autori kommentaar »