Väike koll suures maailmas (8)

Olin täiesti tavaline koll. Meeldis koopas käia ja huvitavat ja uut leida. Oli nagu tavaline kolmapäev ikka - tulin koopasse....
Aga näis, et see siiski polnud nagu tavaline kolmapäev.
Nimelt oli miski kohe väga valesti. Koobas oli tohutusuur, lage ma enda kohal üldse ei näinud ja seinad ulatusid miljardite miilide kaugusele. Oli lausa kõhe niiviisi seal seista.
Aga veidral kombel polnud teised kollid kübetki muutunud - kondikubud olid ikka justkui skeletonid, tüsedamad siiamaani tüsedad, pikad on ikka veel nagu latid...tavaliselt lühikesed olnud kollid aga tundusid ilmatu pikana.

Mis toimub?!

Koputasin ühe hiiglasuure kolli õlale ja küsisin: "Vabandust, aga kas midagi on koopaga juhtunud?"
Koll pööras ümber ja küsis imestunult: "Mis siis juhtunud peaks olema, väikseke?"
"Just see ongi juhtunud, et ma nii väike olen!" kriiskasin Kollile.
Koll muigas: "Noo...kui sa soovid, võime sind ju veidi pikemaks venitada...siiski..ma ei soovita seda eriti, kuna..."
Mina segasin vahele: "Jajaa, ma ei tahagi et mind venitatakse!"
Koll küsis: "Aga kas sa olid siis enne pikem?"
Mina seepeale: "Ega ikka endaarust ei olnud. Kõik teised on lihtsalt nii pikad! Ja koobas on ka täielikult ära moondunud..."
Koll: "Minumeelest pole mitte midagi lahti, aga sina oled küll liiiiga tillukene selle koopa jaoks. Ma parem viin su siit virtuaalmaailmast ära pärismaailma, seal neid lilliputte küll..."
Hakkasin karjuma ja ära põgenema: "EI!!!!EII!!!"
Koll aga oli kiire ning jõudis mulle loomulikult oma mammutisammudega järele. Olukord oli lootusetu. Hakkasin nutma: "Armas hiiglane...vii mind siis vähemalt koopajumala või kellegi jutule, kes sellise kriisi siia korraldas! Palun!!"
Näis, et koll isegi mõtleb. Aga mõtlemisega läks tal ilmatuma palju aega. Hakkasin juba nördima. Teadsin, mis sealt nüüd tuleb. Koll viskab mu siiski koopast välja, sest mu jutt polnud piisaval veenev. Hakkasin juba peaaegu nuuksuma, kui äkitselt koll hüüatas: "Pühadevahe! Ma tean, kelle poole ma sinu viin. Koopajumal sellega segatud ei ole, tea seda, tema on Kanaari saartel."
"Kanaari saartel?!" jäin Kollile nõutult otsa vahtima.
"Kanaaridel jah noh." kõlas Kolli lihtne vastus.
"Aga kes siis sellega seotud on?" pärisin.
"LoveLicence" vastas Koll.

Polnud enne sellist kolli kuulnud ja hakkasin juba veidi kahtlustama.

"Aga enne ütlesid, et sinumeelest pole koopal midagi viga, kust nüüd huupi selle kasutajanime võtsid?" küsisin kavalalt.
Koll: "Mulle meenus, et see koll rääkis mingisuguse modetaariga ja siis sealt ta tuligi mulle meelde."
"Sa mõtlesid ikka "moderaatoriga", eksole?" parandasin Kolli.
Koll: "Nojah. Kas ma nüüd viin su tema juurde või jäämegi siia vigurdama?"
Ups! Olin juba unustanud, et olime siin asja pärast. Koll tundus juba nii armas, et ei suutnud temalt pilku pöörata...
Jõudsime kohale rulaga. Kollil oli neid juhuslikult kaks, kuna tal oli koopas veel üks kasutaja ja kuna see magas, kui temasse sisse polnud loginud, sai Koll hõlpsasti tolle riidekapist rula varastada, ilma et too oleks selle peale ninagi kirtsutanud.

Olime varsti LoveLicence a.k.a LL kolliuru ees. Seal käis ta tihti ikka ehitusmehi käsutamas, kuna seal käis pidev remont ja uuendus.
Sisse astudes vaatas meile vastu mitte just eriti suur, aga hubane kolliurg. LL käsutas just samal ajal käsi plaksutades töömehi tagant: "Hop-hopp!"
Neid oli isegi veidi naljakas seal niiviisi jälgida. Puhkesime minu truu Kolliga naerma. Muidugi ei jäänud see LL-il märkamata ja ta ruttas kohe abivalmilt meie ( minu ja Kolli ) poole.
"Tere! Kas ma saan aidata?" küsis ta laia naeratusega.
"Me...noh...koobas on nagu...et..." ei saanud ma sõnagi suust. LL tundus kohati veidi hirmutav ja ta oli samuti hiigelsuur nagu teisedki. Kõhklesin palju, kas ikka tasub temaga rääkida.
Kuid just siis, kui mõtlesin, et panen plehku, alustas hoopis Koll vestlust.
Tema jutt sujus palju kenamini ja ta oli juba nagu terve jutu kenasti ette valmistanud. Ta ei kokutanud kordagi ega rikkunud oma ladusat teksti muul viisil. Olin talle südamest tänulik. Ta päästis mu.
LL puhkes naerma: "Sina oled Sushi, jah? Ma vist unustasin sind suurendada! Suurendasin kõik, aga sind kogemata mitte! Oh sind vaesekest! Sul oli koopas kindlasti nii hirmutav ringi käia...oeh...mind ja mu vigu. Ma olengi kobakäpp. Ma muudan igaks juhuks koopa tervenisti normaalsuurusesse tagasi, ja kollid ka, et midagi niisugust enam ei juhtuks."
Ta lahkus korraks ja oli hetke pärast tagasi, väike kott sinise helendava pulbriga kaasas. Ta küsis minult: "Kas tahad ise selle siit laiali puhuda?"
Alguses kahtlesin veidi: "Misasi see täpselt on ka?"
"Võlupulber. Ma katsetasin veidi maagiat ja nüüd olen sellega üle kümne aasta tegelenud. Leiutasin ka pulbri, mis eemaldab mu loitsud. Lihtsalt lausu võlusõnad ja puhu. Ei olegi vajalik igasse nurka puhuda, loits juba ütleb pulbrile suuna kätte." vastas LL.
Tundus ahvatlev pulbrit puhuda, aga ühtlasi hakkas ka kahju. Oli ju paar seiklust selles suures koopas läbi tehtud ja endale suur sõber Koll leitud.
"Ära muretse, kõik kollid jäävad alles" naeratas LL mulle.
Koll muutus kärsituks: "Kui ei puhu, puhun ise!"
Rabasin kiirelt koti ja laususin LL järel võlusõnad:

Abrilius nihklem volpek,
Siskri guntyus limqu!
Ökki saintri valkozas.
Mimppi vivppi lilppi!

Ja puhusin pulbri laiali. Vaatepilt oli imeilus. Iga terakene helendas igast nurgast ja tekkis maagiline tunne. Järgmisel hetkel oli Koll VUPSTI! minu-pikkuseks kahanenud ja koopa seinad olid nähtaval. Lagi niisamuti.
LL oli aga läinud. Kohkusin ja läksin teda tema kolliurgu otsima.
Leidsin aga ta sealt kohe eest - jälle töömehi tagant käsutades.
Ta nägi mind, lehvitasin talle ja ta naeratas vastu.
Asusime Kolliga päikseloojangu käes oma rulade poole...

Autori kommentaar »