Õudus ruudus.. (12)

Ärkasin ühel alguses tundunud tavalisel päeval Mängukoopas. Tõusin siis oma saja padjaga voodist ja hakkasin susse jalga panema. Olles unine ei märganud ma veel midagi. Läksin hambaid pesema võtsin hambaharja kätte ja see kukkus raskuse tõttu alla. Siis vaatasin end peeglist, milleni ma loomulikult ei ulatunud. Ronisin kraanikaussi, et end peeglist näha. Kraanikauss oli nagu hiigelsuur vann. Nüüd hakkasin mõtisklema, et mis toimub?! Algupäraselt tuli mõttesse see, et Mängukoopas on kuidagi paisunud. Nagu makaronid näiteks. Keegi kallas Mängukoopa peale vett ja see paisus. Aga siis mõtlesin, et see ei oleks ikka väga loogiline. Kuna Mängukoopas sajab ju vihma ja siis küll kraanikauss nagu vann pole.. Ragistasin ajusi kuidas ainult veel sai.. Helistasin sõbrale ja küsisin kas ka tema jaoks on Mängukoopas nagu paisunud makaron. Nüüd oli sõbral teisel pool telefoni selline nägu peas, et oleks nagu tonti näinud. Sõber küsis: "Kuule, on sinuga ikka kõik korras? Oled haige või midagi?" Sellepeale otsustasin ta endale külla kutsuda. Ta oli nõus, kuna oli mu pärast ikka väga mures. Poole tunni pärast helises uksekell. Läksin ust lahti tegema. Sõber vaatas ringi, muudkui sinna ja tonna. Hakkas siis astuma. Mina pistan hirmust kisama. Nüüd kuulis ka sõber midagi. Pani jalad taas kokku ja mina jäin õnneks laiaks lit.sumatta. Alles nüüd tuli sõbrale meelde, et oleks pidanud allapoole vaatama. Võttis luubi kätte ja otsis mind taga. Mina aga olin juba tema õla peal ja küsisin: "Otsid midagi?" ise muieldes. "Issand-issand küll. Ära ehmata mind!" oli sõber täiesti ehmunud. Nüüd oli tal ikka päris tõsine tondinägemisnägu peas. Ma ehmusin juba isegi ära, et äkki näebki tonte?! Järsku ütles sõber omaette: "Appike, need nõidused töötasidki.." Mina aga oma pisi-pisikeste kõrvadega kuulsin palju rohkem, kui enne oma suurte laperdavate kõrvadega. Mis oli küll päris maailmaime kohe. Küsisin: "Mis nõidused?!" Sõber ohkas. "Kas sa ei mäleta mitte kui midagi?" päris ta nüüd. "Mida ma mäletama peaks? Mäletan et ärkasin täna üles, aga mida ma eile tegin? Ei tea.. Mis ma jõin ennast kissellist purju või, et ma enam mitte midagi ei mäleta? " küsisin nüüd ise veel rohkem ajusi ragistades sõbralt. Sõber hakkas kõike tasapisi selgitama: " No seda tegid sa vist küll.. Jõid end kissellist purju. Aga me ju käisime Chelyze juures.. Kui sa üldse mäletad kes see Chelyze selline on? Ta on nõid. Carlos pakkus välja, et me võiksime end nõiduda lasta. Mina ütlesin kohe ei. Aga sina oma kissellist purjakil olekus võisid küll kõike teha.." Nüüd segasin vahele, mis on küll äärmiselt ebaviisakas, aga see oli ikka päris tõsine asi: "Oota, mida ma siis endale nõiduda lasin?!" "Sa nägid nõia juures hiiri ja mõtlesid, et ei tea kuidas oleks nende kõrgusel elada. Chelyze aga võttis seda kui palvena. Palvena end hiiresuuruseks muuta. Nüüd oledki sellin könn." Nüüd olin täielikult kohkunud: "Kui kauaks ma siis selliseks hiirmängukooplaseks jään? Igavesti?!" "Ei-ei. Noo, kuigi kui sa nüüd keskööks uuesti Chelyze juurde ei lähe, siis vist jääd jah terveks eluks könniks. Aga hop riidesse nüüd! Meie sinuga läheme nõiale külla." "Issand kui tore et sa mul olemas oled kallis sõber.." Mõtlesin omaette. Kõndisime mööda jubedat metsateed, kus kalpsas hunt punamütsike ja vanaema kõhus ringi. "Vaata, seal see ongi!" hüüdis sõbrake. "Tore. Loodan et saan oma elu tagasi.. "ütlesin sõbrale. Koputasime ämblikuvõrke täis uksele. Chelyze kraaksatas kurjalt "Kes see julgeb mind segada, kui mina vaatan Jääaeg III ?!" Vabandasin: " Palun väga vabandust, kuid mul oleks vaja taas oma kasvu saada.. Vaadake eile.." "Muidugi - muidugi. Ootasingi juba sind!" oli nõid oma Jääaja täiesti unustanud. "PIUHPAUH- SIMSALABIMM! VÄIKE KÖNN NÜÜD SUUREKS SAA !" lausus Chelyze nõiasõnad. Ja ennäe. Olingi suur. Õigemini parajat kasvu mängukooplane. Astusime nüüd toredasti kodu poole. Hakkasin juba sõbrale õla peale ronima. Kuid tuli meelde. Et olen ju taas suurt kasvu. Lõpp hea, kõik hea ;)

Autori kommentaar »