Väike KIKU suures KOOPAS! (24)

Ühel ilusal päeval, mil aknast oli näha väljas olevat suurt tormi, istusin ma koopas ja arutlesin omaette Miks ma olen väike? Eile olin NII SUUR VEEL! Olin terve KOOPA SUURUNE! Ei ei ei ei... Nii ei saa olla juhtunud... Ma pole ometi väike... Ma ei pea ju dieeti võinii... Hakkasin edasi tagasi ringi käima ja plaanima, kuidas jälle suureks saada, kunis nägin kedagi hiiglasliku, kellel olid saapapaelad lahti. Küsisin otsekohe tema käest imestunult: "Kuidas sa nii suur oled ja mina nii väike?" Vastust ei tulnud. Karjusin siis: "HALLOO?!" Vastust ikka ei tulnud. Ütlesin siis närviliselt: "No camon, kas sa oled kurt või? See, et sa minust mingi 100 meetrit kõrgem oled, ei tähenda, et sa mind kuulda ei või!"
Hetkeks ma jahmusin ja kordasin siis omaette mida olin öelnud: "100 meetrit kõrgem..." ja vaatasin jahmunult üles. Ahah. Ma ei näinud isegi ta pead. Supper lihtsalt! Aga vähemalt jalatsite järgi saab aru kes on kes! Davaj, plaan on selline, ma lähen külmakapi kallale ja vaatan mis kraami seal on. Nii nagu mõtlesin, nii tegingi. No tegelikult, mitte päris nii. Külmkapp oli minust ikka kõvasti kõrgem, no ikka kõvasti kõvasti kõrgem. Rääkimata selle lahti tegemist, mis oli minu jaoks peaaegu võimatu.
Najatusin õlaga külmkapi uksele ja ootasin, mil keegi hiiglane selle avab. Ootasin seal tunde, kui lõpuks ilmus keegi. Keegi khris. Ta kummardus minu ette ja hakkas muigama omaette. Karjusin talle solvunult: "No camon, mis selles halba on, et ma olen alla võtnud?" Selle peale ta muidugi hakkas ikka täielikult irvitama, kunis ütles: "Heaküll, ärka nüüd ülesse, muidu jäädki veel selliseks!" Öeldud, kõndis minema, tagasi ei vaadanud ja kadus nagu tina tuhka.
Mõtlesin, mida ta täpsemalt öelda tahtis. Pärast pikka arutlemist, tõin kuuldavale röögatuse: "MÕH? Mida sa tahad öelda, et ma magan vä? Kuule, ma olen täiesti üleval siin võinii! Sa ise näed ju ka ma ei..." ning ma jäin vait. Muidugi ma seda teha ei tahtnud, armastasin lobiseda, kuid miski peatas mu. Miski mis kukkus mulle pähe. Mingi leivapuru, mis tundus nii suur ja suur olevat... Järgnevalt, avasin silmad, läksin magamisasendist istuma ja hingeldasin. Hingeldamise lõp#!?!#s, vaatasin toas ringi arvates, et olen siiamaani väike ja karjusin: "No camon, nüüd muutus magamistuba kah väikseks veel!" Selle peale, mu uks avanes hooga ja keegi ütles seal: "Kiku, päriselt või? Minu arust on kõik täpselt õige suurusega täpselt seal kus olema peab! Ehk saaks nüüd natukene vaikust... PALUN?" ning ta pani ukse kinni. Siiamaani ma ei ole mõistnud, kes oli see isik, kes niimoodi mu tuppa sadas ja ega ma pole ka mõistnud, miks just mina nägin unes, et ma olen väike, miks just mina?

Autori kommentaar »