Teema: Järjejutud / Noortejutud

Hüvasti, mu kallim! 1. Osa. (0)

Ma silmitsesin puust lage. See oli tolmune ning tühi. Ainult nurgas konutas ämblik usinasti võrku kududes. Küllap lootis ta kärbest sinna sisse püüda, aga ega kärbsed sellistes umbsetest ja tolmustes kohtades ei ela. Asetades käe väikesele kirjutuslauale mõistsin ma.
Siin pole ammu kedagi käinud. Kirjutuslauda näppides kattusid mu käed tolmuga. Jõuga tõmbasin ma aina uusi sahtleid lahti. Aina uued tolmukübemed paiskusid valla ning hõiskasid rõõmust. Sahtlid olid, aga kahjuks tühjad. Aeglaselt vajusin ma vanasse puust tooli. Ämblik oli kudumise lõpetanud ning põhku pugenud. Äkitselt käis krõks ning ma olin näoli maas. Tooli jalg oli murdunud. Maas lamades nägin ma midagi mida enne polnud näinud.
Laua alla oli üsnagi lohakalt teibiga kinnitatud rebitud paberitükk.
Kiiresti tõmbasin ma paberitüki lahti ning nägin, et sellele oli midagi kirjutatud, kuid minu kahjuks oli tuba välgukiirusel haihtunud. Pimeduses kobasin ma lülitit vajutama ning ajasin midagi rasket laua pealt maha. Nüüd tuli mulle meelde. Toas ei olnudki lampi vaid enne oli põlenud küünal, mis oli nüüdseks otsa lõppenud ja kustunud. Alt kostsid sammud. Käbedalt haarasin ma laualt paberitüki ning kobasin uksenuppu. Selle kätte saadas tõmbasin ma ukse lahti ning tuppa paistis pööningu lambi valgus. Tolm sätendas lambivalguse käes. "See oli minu saladus," sosistasin ma kiiresti kapi ukse ette lükates.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!