Minu kaelakee (4)

Selles on maagiat ja sära,
see on armastust täis.
Kui ma võtan selle ära,
siis on tunne, et keegi kodus käis.

Kes see oli,
kas armastus või valu?
Ta juba tuli,
kott täis kalu.

Ei saa ma aru,
kes see oli?
Oli ta mõni karu,
või oli tal vaba voli?

Kaela panen ta uuesti,
nüüd kadus kõik,
mida nägin unes, jällegi,
äkki autosõit?

Keegi keeras mu pea sassi,
kuid kes see jälle oli?
Ma ju päev läbi rassind,
miks oli tal jälle vaba voli?

Kuhu ta juba jälle kadus,
Kas pimedusse?
Piinlen nüüd igaveses valus,
või kannan ma ulmesusse?

Ma ei saa aru,
kõik on nii läbisegi!
Nüüd ma saan aru,
Enam pole nii läbisegi.

Ärkasin unest, mis oli sügav,
mul oli kõigest pohmell.
Ei iial unusta ma möga,
mis oli mu uni, mu petersell.

Autori kommentaar »