Teema: Võistlused / Jaanipäeva sääserünnak - TULEMUSED!!

Sääseterror (0)

"Hei, nailja! Viska grillvorstid siia!"
Koopajumal tuli pooljoostes Mänguuru poolt, süles kuhi taldrikuid. Viimased olid kuidagi kahtlaselt viltu vajunud. Ei tea, kuidas ta need grillvorstid kinni peaks püüdma.
"Oled kindel?" hõikas nailja.
"Täiesti!" karjus Koopajumal, samal ajal tublisti sammu aeglustades. "Viska-viska!"
"Ise tead," pomises tüdruk endamisi, kuid siiski piisavalt valjult, et kõik meie ringis seda kuuleksid.
Grillvorstipakk lendas uhke kaarega Koopajumala väljasirutatud käest mööda, kustutades äärepealt ühe väiksema lõkke.
"Pagan," vandus koll. "Nailja, kas sa visata oskad?"
Terve meie hiiglaslik ring, mina kaasa arvatud, möirgas selle peale naerda. Tundus, et nailja ei tundnud mitte vähemalgi määral piinlikkust. Kuigi ma ei teadnud, kas teda sai nimetada nailjaks, sest ta ei näinud üldse nailja moodi välja.
Kui see tüdruk kannab tavaliselt kleite, siis nüüd suutis ta mind ikka tõesti üllatada. See oli igati kaasaegne riietus, ehmatavalt, kuid siiski meeldivalt crazy. Paistis, et mina polnud ainuke, keda tema rõivastus hämmastas, sest ka teised kollid silmitsesid teda üllatunult.
Enamik kolle oli kogunenud meie hiigelsuurde ringi, mille keskmes säras uhke leegiga lõke. Muidugi oli siin ka loendamatul arvul väikesi kogunemisi, kõik need kollid istusid ringis ümber tulede, nagu meiegi. Kuid meie ring ja lõke olid kaugelt kõige suuremad.
Kõik kollid jutustasid omi jutte, mis olid selgesti kuulda isegi siis, kui tema istus hiigelsõõri ühes, ja sina teises otsas. Ning mitte keegi ei solvunud mitte põrmugi, kui sa ühinesid tema vestlusega. Vastupidi, sind haarati kohe ja kiiresti jutukeerisesse. Ja teised vestlused ei häirinud sind. Sest olid niivõrd keskendunud enda omale, et ei pannud tähele, mida teised sumisesid. See oli ülimalt mõnus õhkkond. Sõbralik. Muretu. No problems. Mida muud oodata jaanipäevalt?
Igal pool oli tuttavaid nägusid, sõpru, aga ka palju kolle, keda sa iialgi kohanud pole ja kellega sai siin nüüd tutvust sõlmida.
Minu kõrval istus apotropaic. Ma ei olnud temaga kunagi isegi mitte sõnakestki vahetanud. Ja nüüd istus ta siin minu kõrval, koll, kellel oli kõige rohkem punkte Mängukoopas.
Ma olin jõudnud temaga rääkida ja sain temast teada palju huvitavat. See oli uskumatu. Mõelda vaid, mina!
Nagu nailja, oli ka apotropaic pannud ennast täiesti hämmastavalt riidesse. Õieti olid seda teinud kõik kollid, kes vähegi said. Kellel vähegi riideid, punkte ja raha oli. Ka mina. Ikkagi jaaniõhtu.
"Kuidagi hirrmus palju sääski on," lausus Hüdrolammas ennast võdistades.
"Kas sa varem ei märganudki?" päris Hash pilkavalt.
"Ei, ei märganud, kui see sind huvitab," salvas Hüdrolammas.
"Kena," kirtsutas Jericho nina. "Jaaniõhtul lähevad ka kollid vaidlema. Kas te siis normaalsed ei viitsi olla?"
"Tema ei viitsi," pobises Hüdrolammas ja äsas Hashile küünarnukiga ribidesse.
"Kas sa siis sõbralikust naljast ka aru ei saa või?" lausus Hash ülepingutatud leebusega.
"Vaherahu," pomises Foreca, kes istus otse Hüdrolamba kõrval.
"Kas kellegil sääsetõrjet pole?" päris Koopajumal, kes oli grillvorstid üles korjanud ja hiigelringi naasnud.
Ka mind hakkasid sääsed ühtäkki väga häirima. Vastikud, tüütud, väiksed pinisevad moskiitod, kellele oled sina ideaalseks magustoiduks. Nad tulevad ja imevad su verd... Juba ainuüksi see mõte tõi kananaha ihule.
"Minul on!" hõikas kisscatu abivalmilt ja urgitses käekotist välja pudeli Off-i. "Aga see on tühi," lisas ta pettunult. Terve lõkkeseltskond möirgas naerda. Koopajumal ja ka mõned teised ohkasid pettunult.
"Ah," pomisesin endamisi. "Minul ka on," ütlesin kõvemini, et teised ka kuuleksid. "Ja see ei ole tühi," lisasin ma jälle natuke vaiksemalt.
Koukisin oma käekotist välja viis pudelit tugevatoimelist Off-i. "On soovijaid?"
Täiesti loogiline, et oli. Kuigi see vist eriti ei aidanud. Verejanulised sääsed ründasid ikka ja veel hullemini kui enne.
Mulle tundus, et mul tekib sääsefoobia. See oli täiesti õudne! Igast küljest ründavad sind hirmsad, verd himustavad sääsed, kes torkavad oma nõelad läbi sinu naha ja imevad mõnuga sinu verd!
"Kumb oli enne, kas sääsk või vampiir?" päris pixi, kes sügas oma paljal jalasäärel ilutsevat sääsekupla.
Mina ja paljud teised kollid naersid selle peale kõvera suuga. Olukord ei olnud sugugi meeldiv.
Ja meeldivamaks ei läinud see ka järgmise poole tunni jooksul. Koopajumal ja Hüdrolammas nuputasid midagi ja korrutasid aina, et "Mida peab ette võtma." No aga palun! Võtke midagi ette! Mida?
Kõigil kadus eriline jututuju ja vestlused jäid üha harvemaks, kuni lakkasid sootuks. Kõik kuulasid nüüd Koopajumalat ja Hüdrolammast.
"Äkki põletaks sääsed ära?" pakkus Jericho tujutult.
Foreca muigas. "Võimatu. Unista aga edasi."
Koopajumal ja Hüdrolammas jätkasid oma dialoogi.
"Äkki läheks ära?" päris Hüdrolammas kurvalt.
"Jaaniõhtul? Võid sellest ainult und näha," lausus Koopajumal pahuralt.
"No mida me siis teeme?"
"Ma ei tea..."
Ühelgi kollil ei olnud enam erilist tuju jaaniõhtut pidada. Kõik oli hiirvaikne, kui mitte arvestada Koopajumala ja Hüdrolamba arutlust. Ja niimoodi möödus veel pool tujutut tundi.
Ja ka mina arutlesin, mida teha. Edutult. Sääskede vastu - ainus võimalus oli sääsetõrje, aga see ei tõrju ju neid! See oli väljapääsmatu olukord ja nii arvasid ilmselt kõik kollid.
"Ma tean!" hüüatas Koopajumal äkitselt. "Verivorstid!"
Kõik kollid elavnesid. Verivorstid - muidugi! Geniaalne!
Koopajumal läks minema ja tuli paari minuti pärast jooksuga tagasi, kaenla all neli verivorstipakki. Ta tegi need lahti ja pigistas koopa avause ette lödiks. Absoluutselt kõik kollid jälgisid tema tegevust elevusega. Ning seejärel lendasid kõik vastikud moskiitod koopasuu ette ja ei tülitanud meid enam.
Ja äkitselt oli koobas jälle täis naeru. Juttu. Vestlusi. Kõik oli nagu enne. Ja sääskede pininat koopa avause juures ei pannud keegi tähele.
"Kas sa ei arva, et see on lahe?" pärisin ettevaatlikult apotropaic-ilt. Ta ei vastanud.
Aga MINA arvan, et see oli äge. See oli NII äge. Minu parim jaaniõhtu kogu elus!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!