Summer Love (12)

Väljas sillerdab päike.
Taevas, nii sinine on see.
Oh jumal, miks on küll nii väike
see, aeg mis meil jäänud on veel?

Pesumasina käima ma panen
ning mõtlen Sinule.
Miks küll ei kohanud ma Sind varem?
Küll on alles keeruline, see elutee.

See oli ühel suvisel õhtueel,
kui pimedus mind endasse mattis.
Sa seisid seal, ei teadnud ma sind veel,
ning jakk sinu õlgu kattis.

Ning siis Sa märkasid mind ja naeratasid mulle.
Ma tundsin end kui lind.
Ma oleksin justkui hüpanud tulle,
sest Su lähedus põletas mind.

Sa tulid mu juurde ning ütlesid: "Tere."
Ja Su käes oli tohutu gloobus.
Ma tundsin, kuidas keema panid Sa mu vere
ning süda hoopiski tuksumast loobus.

Siis kõndisime me rannaliivale
ning ma tundsin end kui kala vees.
Oleksin nagu hüpanud ma Sinu tiivale
ning mõtlesin: "Milline mees."

Ma sain aru, et oleme kui loodud teineteise jaoks
ning mitte miski ei saanud tulla meie vahele.
Kui siis ainult, kui poldid meie vahelt kaoks,
kuid see oleks sama, kui ma hüppaksin suhu vaalale.

Kuid tuli aeg, mil Sa pidid ära minema.
Ning mu sees vaIitses kaos.
Sa küll ütlesid, et helistad pidevalt minule,
kuid ma siiski tundsin, et ei hoia end enam vaos.

Möödusid päevad, möödusid kuud.
Ning ei helistanud kordagi Sa.
Kuid lõpuks sain aru, et ei ole midagi muud,
kui vaadata, mis elust edasi saab.

Tuleb siiski tõdeda, et mu elu parim suvi oli see.
Aga mu sees on ikkaga üks haav.
Ning ma loodan, et Sa mäletad mind veel -
mu armas, summer love.

Autori kommentaar »