Pesumasin (4)

Oli õhtu,
kui järsku mu pesumasin läks rikki.
Oli vaid natuke pimedust,
kuid ta ei kartnud.
Kord koputas ta mu uksele,
poldid käes.
Tal oli nägu naerul ning
silmad särasid.

Järsku tundsin kõrbe lõhna,
kala kõrbes.

Sa seisid uksel ja vaatasid
ning mina vaatasin sind.
Mu silmad särasid kui gloobused,
kuid suured olid ta ootused.
Ta tuli ju parandama,
mu rikki läinud pesumasinat.

Ning varsti käis üks pauk,
uks sulgus
ning ta lahkus.

Autori kommentaar »