Sa loe ja oota. (4)

Kord ringi käis üks armastus,
kellest keegi jagu ei saanud.
See oli kui üks lavastus,
nii paljusid see löönud.

Ta haaras teiste südamed,
nii hellad kui ka kanged.
Kuid keegi ei tohtinud küsida,
vaid pidi andma vande.

Kui lõpuks südamed lahti lasti,
siis arvake mis sai.
Keegi ei tagunud teda kasti,
armastus oli suur ja lai.

Kõik üksteist siis suurelt kallistasid,
kõik olid väga head.
Nad terve ilma kaunistasid,
kuid keegi vangutas pead.

"Kus nüüd minu armastus sai?"
päris üks hell noormees.
"Teistel on see suur ja lai,
minul nagu soovees. "

Keegi ei osanud vastata,
sest neil oli tegemist.
Keegi ei saanud abistada,
vaja oli lugemist.

"Suhteid on kakskümmend kaks,"
ütles üks onu, suur ja paks.
" Kalagi pole ilma, plaks."
hakkas müristama laks.

Nüüd kõik sattusid paanikasse,
mis nüüd küll võiks teha?
Keegi ei mõelnud labidale,
et pimedus ajada ära.

Nüüd õnneks üks julge noormees,
kaitses teisi vapralt.
Ta seisis teiste eest,
nüüd nurgas süda agar.

Ja päike jälle välja tuleb,
justkui poldid pilvest.
Ja pesumasin tööle hakkab,
käib gloobus ringi ise.

Armastusest juttu oli,
loodan et seest läks soojaks.
Armastus on suur ja vali,
kõik võivad olla loojad.

Sa nüüd ole ja oota,
küll keegi sinu juurde tuleb.
Ta võib olla ilma suure hoota,
kuid armastus on ju luule.