Minumoodi armastus (5)

Igaüks teab, mis armastus on,
Maitseb ta, kui magusaim komm.
Silub sirgeks kõik kortsud ja voldid.
Kinni keerab ka tugevamad poldid.

Minu jaoks on armastus siiski veidi teine,
iseloomult ta nii salapärane ja öine.
Teda katavad pimedus ja must loor,
ta heliseb, kui mahe linnukoor.

Ta käib ringi, justkui pesumasin,
teda saadab kõikjal vaikne tuulesosin.
Teda kujutada saa ei gloobusel, ei kaardil,
tal kuju veidi nagu seilaval paadil.

Ta vahel meenutab pisikest kala,
kiirelt ujudes, ees ohte täis rada.
Kuid rohkem vist meenutab elevanti savannis,
nautides suplust pisikeses järvevannis.

See mu sõbrad, ongi minu armastus,
mis mind saadab, kui ammune unustus.
Ta alati minuga kaasas käib,
kuigi pargipingil istudes üksik näib,
see tüdruk keda armastus lummanud,
keda alati siirtalt on valvanud.

Ning vahel, kui teepeal seisatad sa,
vaadates tüdrukut pargipingil istumas.
Sa võib-olla ära ei tunne teda,
seal istumas mina, pea meeles seda.

Autori kommentaar »