Teema: Võistlused / Minu unistuste maa - LÕPPENUD

Unistuste maa või lihtsalt pelgalt unistus? (1)

Minu unistuste maa...Kui selle teema peale mõelda, siis näha on ja lugedagi on, et see on kõigile kas vaarikamaa või maasikamaa või limonaadimaa jne. Aga see pole minu mõte, mulle on omane kodu ja isamaaline mõtteviis. Mulle tundub ebameeldiv mõelda, et ma elaks kuskil mujal. Sest see poleks enam see. Ma kirjeldan nüüd oma unistuste maad, proovige ära arvata, mis maa see on...

Minu unistuste maa päev hakkaks sellega et ma tõusen oma diivanvoodist, selle peale, kuidas emps mind äratab. Ma olen väga unine ja totaalne pillow face ja ma haaran oma kooliriided. Unesegasena komberdan telekatoa diivanile ja vahetan riided ära. Siis tõusen püsti ja komberdan tagasi oma tuppa. Möödaminekul komistan jalaga voodi otsa: "Ai!". See oleks minu hommikune rituaal. Ma võtaksin akna pealt peapaela ja sätiksin veidi peegli ees. Siis lähelsin jällegi kööki, kus ema serveeriks mulle kaerahelbeputru ja tassikese kohvi. Ma paneksin alati kohvi sisse kolm lusikatäit suhkurt ja saaksin segu, mida minu ema nimetaks "lögaks", aga mina jooksin seda küll igatahes heameelega. Söök söödud, oleksin juba veidi erksam ja harjaksin oma hambaid. Siis tuleks selja tagant kuri vend, kes lükkaks mind vannitoast välja, koos kõige kaasasolevaga ja asuks sinna veel umbes pooleks tunniks. Ma läheksin siis jälle vannituppa ja vaidleksin oma väikese vennaga kas vaadata kopra multikat või Yu Gi Yohd. Lõpuks jääksin ikka mina peale ja saaksin veel viis minutit vaadata kopraid. Alles siis märkaksin ma, et kell on juba 7.35, kuigi tavaliselt läheksin välja 7.25. Jookseksin kiiresti nagi juurde ja haaraksin kaasa oma jopi ja saapad. Veel viimasel minutil, tõmbaksin jalga teise saapa ja jope luku, samal ajal, kui ema avaks välimise ukse. Kiirustaksin mööda pimedat tänavat Maxima kõrvalt mööda, kus koristaja nühiks põranadat, just nii nagu tavaliselt ennem poe avamist kell 8.00. Vähemalt sellest saaksin kindluse, et tunnid veel alanud pole. Ma istuksin esimese trolli peale ja sõidaksin kolm peatust. Ruttaksin ka sealt kiiruga üle tee ja kukuksin oma uhiuute valgete pükstega plärtsti lompi. Kooliuksest sees teretaksin rutuga valvuritädikest ja garderoobionu. Viskaksin seljast jope ja tõmbaksin saapad jalast. Kiiresti vaataksin üle ka päeviku. Oi ei vene keel! Aga õnneks, keldrikorrusel. Jooksen ümber nurga, ma jõuan, jah, just veel, natuke veel! Vajutan ukselinki ja leian, see on lukus! Imestusega suundub minu poole valvuritädi: "Kulla laps, mida sa laupäeval koolis teed?"

Kas arvasite ära? Muidugi on see seesama maa millel me kõik praegu seda lugedes oleme!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!