Probleemid taevakogus (20)

...Chardeon sisenes suurde saali, mis oli täis palju rahvast. Sellise väikse ja tähtsusetu järelvaataja jaoks oli suur asi astuda jumalate kohtu ette. Saali tagaosa oli ümar, kuhu oli laotud täpselt 25 tooli, millel istusid 24 keepidega meest. Kõik nad olid esmapilgul sarnased, kuid lähemalt vaadates märkas Chardeon, et iga mees oli omaette igavik, kelles peitus kõik oma maa inimeste mälestused. Iga mees, jumal, oli kui raamatukogu, sisaldades kõiki fakte, kõike aegade algusest. Keskmisel, kõige suuremal toolil istus peajumal Divinus, kes mõõtis osavalt Chardeoni oma pilguga, kortsutades pidevalt oma kulmu ja arutades kõrvalistuvate jumalatega. Ainuke tühi tool oli vasakult poolt neljas. Seal oleks pidanud istuma Humanus, inimriigi Maa jumal.
Chardeon vedas oma karvase jässaka, kuid lühikese keha saali keskele. Tema selja taha jäi rahvamass, esindajatega igalt maalt. Seal oli mordoreid, fukasid, oosid... ning ka inimesi. Jõudes pilguga nende peale, jäi ta mõttesse. Tema teadis, millised inimesed on, sest tema oli ühe neist järelvaataja. Johnny Low, mõtles Chardeon ja ohkas.
Saaliuks avanes ja lendas mütsatusega kahele poole vastu seina. Sisenejaks oli Humanus, kes nüüd raske, kuid pika sammuga lähenes Chardeonile, jäädes tema kõrval lõpuks seisma. Rahvas hakkas kõik sosistama omavahel, millest veidikese aja pärast tõusis lärm. Divinus tõusis ja lõi oma sauaga vastu saali põrandat, vihaselt. Kumin ja kaja kestis paarkümmend sekundit, ka saali ilmatu kõrged aknad vibreerisid, rahvas vaikis.
"Oleme kogunenud siia..." alustas Divinus, kõik hiirvaikselt teda kuulamas,"et lahendada probleem, mille sarnast pole siin kõrgustes kaua aega nähtud. Humanus, ehk seletad meile lähemalt!?"
Humanus viipas mulle käega ja suunas mind saali nurka, nüüd jäi ta üksinda ja alustas:
"Ma olen probleemiga kursis, jah Divinus. Inimeste areng on tuhandete aastatega jõudnud nii kaugele, et inimväärtused on kadunud. Põhiliseks teguriks on raha," rahvas vaatas kõik üksteisele otsa ning ei mõistnud selle maagilise sõna tähendust, "kauplemine, maailma on jäänud vaid kübeke ausust ning esivanemate õpetussõnu, kadunud on usk, ka endasse. Kõikjal on valed ja ainult valed."
"Nii see on, Humanus, kuid kas sina ei pea mitte vastutama kõigi inimeste eest?" küsis Divinus seepeale teatraalselt ja laiutas käsi.
"Mis mina teha saan, et enamus inimesi enam jumalasse ei usu..." vihastas Humanus. Rahvas saalis ohhetas ja ahhetas, lõi käsi kokku ja nuttis.
"Räägi täpsemalt, mida sa selle vastu teinud oled?" küsis Divinus.
"Nii," alustas Humanus, "Johnny Low on neljakümneaastane mees, ta on rikas, tal on naine ja pere ja palju sissetoov töökoht. Kuid kõik selle on ta saavutanud valedega, kogu tema identiteet on vale, kogu tema elu on üks suur vale olnud. Uuringud on näidanud, et nii palju valetavaid inimesi on iga 600 059-s. Selle probleemi lahendamiseks palkasin ma järelvaataja, kes on korduvalt püüdnud Johnny Low'ga kontakteeruda, kuid siiamaani on see ebaõnnestunud, usu puudumise tõttu."
"Siia," kamandas Divinus, hetke pärast sai Chardeon aru, et see oli tema, keda kutsuti.
"Jah, Divinus," lausus Chardeon ja tegi aupakliku kummarduse peajumalale.
"Mis on su nimi, üllas olevus," küsis Divinus peale pikka pausi, mil rahvas jälle rahunes.
"Chardeon," vastas karvane järelvaataja.
"Mis ülesande sulle Humanus täpsemalt andis? Mis on tulemused?"
"Mind määrati ühe väga probleemse i n i m e s e järelvaatajaks. Probleem on tõesti suur. Mees valetab kogu aeg, tõtt ta peaaegu ei räägigi," jutustas Chardeon käsi laiutades, rahvas ahhetas jälle, "ainult valede najale on ta elu rajatud. Püüdsin temaga ühendust võtta, talle aru pähe panna, kuid ta lihtsalt ei kuule mind. Mind pole tema jaoks olemaski, ta ei usu, et kuuleb hääli."
"Kui nii, siis nii," mõtiskles Divinus, "jääb üle ainult üks. Ma määran sind Maale, ja kõigi jumalate nimel, sellest sõltub tervete universumite saatus..."


18. oktoober 2009, Inglismaa

Johnny ärkas, avas hetkeks silmad, sulgedes need siis jälle. Ta ringutas ja maigutas suuga, nagu õnnetundes oli ta nägu, väga rahulolev. Mees tõusis oma voodil püsti.
"Aaahhh," karjus ta, kui nägi enda süles istuvat karvast mehikest, kes kurja pilguga teda mõõtis. Johnny haaras kätega juustest, lõi paar matsu padjaga pähe ning avas siis uuesti silmad, kuid karjatas jälle, külm higi voolamas mööda laupa alla.
"Mis on, kallis?" küsis ta naine, kes oli mehe lärmi peale üles ärganud ja ennast Johnny poole pööranud.
"Kas sa ei näe?" küsis Johnny ning osutas näoga oma süle poole.
"Mida? Johnny, kallis, tõesti, mul pole naljatuju," sõnas naine ning pööras unne tagasi. Karvane mehike polnud selle aja jooksul kordagi pilku mehelt kõrvale heitnud ning puuris samamoodi meest.
"Et siis ainult mina näen sind," lausus Johnny vaikselt, "luulud, pole võimalik, mul eile õhtu jäi rohi ka võtmata." Seda öeldes hüppas ta voodist püsti ja jooksis vannituppa, olles õnnelik, et elukast lahti sai.
Ta avas kraani ja viskas peoga omale vett näkku, olles juba rahunenud. Kuid äkki märkas ta peeglist sama mehikest vannitoa servas seismas ja ehmus jälle, tõmmates omale tati kurku ja seepeale köhima hakates.
"Meil on vaja rääkida!" sõnas mehike ametlikul ja madal toonil, mis tema väikse keha puhul tundus liiga madal.
"Mida sa tahad? Kes sa oled?" küsis mees seepeale, kuid pööritas seejärel silmi, "nüüd räägin veel endaga ka..."
"Meil on ees tõsine jutuajamine!"
Mees ei teinud seda kuulmagi, vaid tuiskas nüüd vannitoast välja. Jõudes alla elutuppa, viskus ta diivanile pikali ja hingeldas. Karvane järelvaataja hüppas talle suure kaarega kõhule. Johnny püüdis küll tõusta, kuid mehike haaras oma käega ta kaelast ja surus jõuga maha. Johnny rabeles küll veel, kuid nähes, et tema jõud ei saa väikse eluka omale vastu, andis ta lõpuks alla...

"...Mis valed? Kõik inimesed valetavad ju veidi!" nähvas mees ja surus käed risti rinnale.
"Mitte keegi ei valeta nii, nagu sina!" vihastas Chardeon.
"Aga mida ma teha saan? Ma ei saa oma elu ju jätta."
"Sa ei peagi oma elu jätma. Sa ei tohi lihtsalt enam valetada, sa pead tekitadu kahju korvama. See on su enda ja kõigi teiste dimensioonide huvides..." jutustas mehike, kui Johnny talle vahele segas.
"Dimensioonid?" küsis ta üllatunult.
"Pole sinu asi," vastas Chardeon ülbelt ja vibutas oma pikka ja kõverat näppu Johnny näo ees ja toetas sellega mehe ninale, lausudes:
"Aga sinul, mees, on vaja end tõsiselt käsile võtta!"
"Sa ei saa mind ju ometi sundida, arvan, et see on mu enda otsus, et ma valetan!"
"Siis tea, et olen võimeline sind iga kell tagumikust tsurkama... ja mitte õrnalt, vajadusel elutähtsate organiteni välja," ähvardas Chardeon ja tõmbas ei tea kust välja pika käepidemega ora, mida võis omamoodi mõõgaks nimetada, "sa vist ei aima, kui palju haiget oled sa oma valedega teistele teinud?"
Johnny näis ehmatavat, kuuldes talle esitatud süüdistusi.
"Mis moodi ma siis teistele haiget olen teinud?"
"Igal valel on oma tagajärjed. Kui oma nime valetasid, lootes saada edukaks, võtsid kellegilt teiselt sellega nime ära. Kui tahtsid parimat töökohta, võltsisid oma andmeid, et oma CV ilusam näiks. Nii võtsid ära võimaluse sadadelt teistelt inimestelt," Johnny oli ehmunud ja rahulolematu, kõik oli tõsi, mis elukas rääkis, "mäletad, kui lõhkusid kodus akna ja ajasid selle noorema venna kaela? Tema sai isalt peksa, sina aga jäid süüst puhtaks. Mäletad, kui terve koolis ära rikkusid, lõhkudes uksi, aknaid ja pannes toime veel koledaid asju? Peale seda ajasid selle oma süütu, kuivikust klassivenna kätte, kes saadeti koolist välja ning peale mida poiss kuritegelikule teele sattus. Praegu on ta vanglas mõrva eest, sest tappis inimese! Tahad, et jätkan selle nimekirjaga? Ja see oli vaid tühine sinu teiste tegude kallal..."
Chardeon lausa rebis Johnny kraed, kui see autos istus ja masina käivitas. Äkki hakkas mehele kõik selgeks saama. Talle meenus tema minevik, minevik veel Bruno Dick'i nime all. Oh, kuidas ta seda nime vihkas...
Johnny otsustas hakata ausaks, mitte enam valetada. Ega tal valikut polnudki. Samuti otsustas ta üles tunnistada kõik oma senised valed, toogu need siis kaasa mida tahes, aga et ainult enesetunne paraneks...

"...Räägi, ütle talle!" karjus Chardeon Johnny kõrva.
"Jah, jah, ütlen," röökis mees vastu, kui ärevusest oma ülemuse ees seisis, valmis kõike üles tunnistama.
"Ma ei ole Johnny Low!"
"Haha-haaa, Johnny, va naljamees. Mine oma kabinetti, uued ülesanded ootavad lahendamist," naeris ülemus.
"Ei ei, te ei saa aru, ma e i o l e Johnny Low. Ma olen Bruno Dick, 40-aastane, ma pole lõpetanud Tomstown'i ülikooli, ma pole seal kunagi käinudki. Mul polnud kogemusi eelmistel töödel, Birna firma ja Oaklee kompanii on mu enda väljamõeldised...." jutustas Johnny, ülemus jahmatusest näost peedistunud, "ainuke tõsi on see, et olen petis ja üdini halb inimene! Ja ma ei tea miks ma seda praegu teile räägingi. Vaadake, mind ähvardab üks kole karvane ja vihane olevus, kes lubas mulle ora tagumikku pista, kui ma valetan... Aihh, mille eest see oli?" küsis Johnny, vaadates Chardeonile otsa, ülemuse arvates rääkis ta loomulikult endaga.
"Sa valetasid," nohises Chardeon, "ma pole kole, üldse mitte, kuid vihane olen ma küll!"
Ülemus keeras otsa ringi ja tormas oma kabineti poole, ta oli nii segaduses...

Johnny ja järelvaataja sõitsid terve päeva linnas ringi, rääkides kõikidele vaid tõtt! Ei tea, kas Johnny arvas, et näeb und? Sest normaalne inimene ikka nii jõhkrat tõtt välja ei ütleks. Nad peatusid ka mitmes baaris ning Johnny tundis suurt vajadust mõne õlle järele. Ka paar pitsi viina, konjakipudeli ja veini mekkis ta magustoiduks peale.
Kui mees õhtul tagasi koju jõudis, küsis ta abikaasa:
"Kallis, oled nüüd kombes? Kuidas tööl läks?"
"Heh, norm... halvasti, väga .. halvasti. Ma rääkisin ülemusele tõtt, et ma pole kunagi ülikoolis käinud, et ma olen loll ja halb inimene. Ja Miriam, sulle pean ma ka üles tunnistama: Ma pole Johnny Low, ma olen Bruno Dick. Ma olen oma elus nii palju valet korda saatnud, et mind on kõige parem unustada. Minu tõttu on inimesed vangi sattunud, minu tõttu on inimesed isegi hukkunud. Ma ei tea nüüd, kas see fakt päris tõele vastab... Aga igatahes... Ütle lastele, et issi väga armastab neid, kui nemad ärgu issit enam armastagu, sest issi on päh-päh. Vot... Ja nüüd, adios, ma lähen. Lähen elan a i n u l t tões!" seletas Johnny ning koperdas toa ühest otsast teise. Ta silmad olid punased, nägu ja keha higine, särk püksist väljas ning üks king kuskile tee peale vist ära kadunud.
Ka Chardeon oli pisut üllatunud, ta ei tundnud nii hästi inimloomust ning ei teadnud mida nüüd ette võtta ja kuhu pöörduda. Ta lonkis vaid Johnnyga kaasa, kui see absoluutselt täis peaga auto rooli tagasi istus, naine talle järgi joostes ja midagi karjudes. Väljas sadas vihma, äikest, kõu müristas ja maapind vappus. Kuid ei, Johnny ei märganud midagi, sõitis vaid täiskiirusel edasi.
Ta kihutas seni, kuni jõudis Gash'i oruni, mille nõlvad langesid 90 kraadise nurga all sügavusse, kus põhjas voolas suurel kiirusel kärestik. Johnny astus autost välja, ta oli täielikult Chardeoni unustanud, keskendudes nüüd ainult endale.
"Elagu tõde! ELAGUUU," karjus ta rõõmust, ise samal ajal nuttes, olles käed avali taeva poole ja nautis, kuidas paduvihm ta nägu peksis, "Mulle aitab! Ma tahan elada head elu, aga TÕES!"
Ta võttis hoogu ja hakkas jooksma, kaljuääre suunas. Chardeon tormas talle järgi, olles täiesti nõutu toimuva osas. Kas siis seda ta tahtis? Kas ta tahtis rikkuda kellegi elu, kedagi tappa? Ei, see polnud Chardeon! Ta haaras Johnny püksirihmast, kui see kaljuäärelt alla hüppas. Chardeoni jõupingutus oli siiski asja eest. Kuigi elukas pidi ääres olevast võsastikust kinni haarama, suutis ta siiski vaevaga Johnny üles tirida, kes nüüdseks oli teadvuse kaotanud. Chardeon andis mehele kõva kõrvakiilu, püüdes teda äratada. Kuid mehe silmad olid ikka suletud. Ilmselt oli alkohol oma töö teinud. Väike, kuid tugev järelvaataja tiris Johnnyt edasi ning jõudis mõne minuti pärast maantee äärde ootama, ta ootas ka Johnnylt mingeid elumärke, kuid tulutult.
Kuid äkki lõi Johnny oma silmad lahti, jäädes taeva poole vahtima. Ka Chardeon suunas oma pilgu üles. Ta nägi musta pikka tunnelit, taevatunnelit, mille lõpust paistis valgus. Kuid valgus lähenes, kiirelt, kallates lõpuks Chardeoni ja Johnny üle valgusejoaga ning...


...Chardeon avas uuesti silmad, Johnnyt polnud enam temaga. Ta leidis end taas taevasaalist, kus kõik 25 jumalat teda kurjalt vaatasid.
"Mis juhtus! Räägi!" nõudis peajumal Divinus.
"Miks nii... kuidas... kas ta.... suutnud... miks.... kas oleks..." kostusid rahva hääled läbisegi, kes kõrvalistujatega veidike liiga kõvasti juhtunu üle arutasid.
"VAAIIIKUUUST!!!" kõlas Divinuse madal bass üle saali, "kõige parem oleks seda kuulata ikka järelvaataja käest! Räägi, Chardeon."
Järelvaataja alustas:
"Ma sain temaga ühendust, ta nägi mind, kuulis, tundis mu jõudu... Aga miski läks valesti, mees rääkis küll tõtt terve päeva, kuid... mulle tundus, et ta keeras veits ära. Kokkuvõttes tegime me mõlemad tõe rääkimisega rohkem kahju kui kasu..."
"Aga probleem? Kas said inimkonna uuesti tõtt rääkima?"
"Ei, inimloomuse kurjuse vastu ei aita mitte midagi. Nad on niivõrd koledustesse arenenud. Arvan, et oleks loogiline üldse inimesed taevakogust välja visata, keegi neist pole väärt siia tulemist," jutustas Chardeon.
"Kuid see tähendaks ka Humanuse lõppu," vaatas Divinus nimetatud jumalale otsa.
"On veel üks võimalus," segas Humanus vahele, "kui te annaks mulle lihtsalt rohkem aega, et inimestesse usku sisendada? Ma ei tea, kas see võimalik on, kuid on ka palju häid inimesi, ausaid ja tarku. Vähemalt nende pärast tuleks püüda veel, või lasta asjadel lihtsalt minna."
Ka Divinus paistis inimeste jumalaga nõustuvat.
"Mis Johnny Low'st saab?" küsis seepeale järelvaataja.
"Tema naaseb oma endise elu juurde tagasi. Juba praegu on ta teel kiirabiga haiglasse, andsin talle veel ühe võimaluse. Ta saab ka oma töö tagasi, ja oma pere, ta peab vaid haiglas mõne nädalakese kosuma. Juhtunust ei mäleta ta midagi, või arvab seda unenäoks olevat," seletas Humanus.
Ja nii saigi järgmine probleem taevakogus lahendatud... Või kas ikka sai? Sest mitte kunagi ei saa olla ainult tõe või vale peale väljas. Nagu Johnny ikka ütles, "iga asja jaoks on olemas karm tõde ja ilus vale", lihtsalt tema jaoks oli see vale liiga ilus ja kallis ning tõde liiga valus. Johnny jaoks oli korraga lihtsalt liiga palju ausust. Kõige kurja vastu ilmas ka ei saa, sest ilma halvata puuduks ka heal tähendus...

Autori kommentaar »