Liiga palju ausust (49)

"Miks ma seda tegin?"mõtles Johnny kurvalt.Kui ta poleks otsustanud tõde rääkida oleks Elizabet elus ja tema ei seisaks siin:elutoas ,taburetil, sõlm kaela ümber.Ta meenutas hiljutisi sündmusi...
Ta istus nagu tavaliselt köögis.Tema naine Elizabet lõikus salatit. Johnny otsustas et tõehetk on käes.Ta ütles vaikselt:"Kallis!ma pean sulle midagi tähsat rääkima."ta peatus et ennast koguda."Ma pole see, kelleks sa mind pead...."
"Mis mõttes Johnny?"küsis ELizabet imestunult.
"Mu nimi pole Johnny Low.Ma olen tegelikult James Black.Ma elan juba juba kümme aastat teise nimega..."
"Miks?Mis juhtus?"
"Ma sattusin suurtesse jamadesse.Kümme aastat tagasi pakuti mul tappa inimene hea tasu eest.Ma võtsin pakkumise vastu.Pidin tapma ühe ärimehe...tema konkurendid tahtsid tast lahti saada.Mulle öeldi koht,kust ma pidin tulistama...see oli ühe kõrghoone katus.
Kui ma olin katusel tulid autost välja turvamehed koos selle ärimehega.
Ma sihtisin...kuid mu käekell peegeldas valgust tagasi...üks turva mees pööras pead valguse poole ja nägi mind.Ma tulistasin.Turvamees jõudis ärimehele ette hüpata...ma ei saanud midagi teha...turvamees suri silmapilkselt..."Johnny peatus.
"Mis edasi juhtus?"küsis Elizabet.
"Edasi?Edasi pidin ma lahkuma oma kodulinnast,muutma oma nime ja välimust.Mind jälitas po#!?!#ei ja ka ärimehed kes olid oma konkurendile surma soovinud.Neid hakkati juba kahtlustama mõrva organiseerimises.
Nad tahtsid vabaneda ainukeset tunnistajast...minust.
"Mis ta nimi oli?"küsis Elizabet.
"Kelle?"
"Turvamehe loomulikult."
"William Smith."
"Minu venna nimi oli William Smith.Ta töötas turvamehena ja ta tapeti kümme aastat tagasi...sina"mõistis Liiza."Sina tapsid ta!MA usaldasin sind!Sa oled koletis!"Ta tõusis püsti,haaras noa ja hakkas Johnny poole minema.
"Elizabet...rahune!"hüüdi Johnny meeleheitlikult.
Elizabet sööstis Jonnyle kallale.Johny püüdis nuga Liiza käest ära lüüa, kuid...järsku oli nuga Elizabeti rinnas.Ta kukkus maha ja püüdis nuga välja tõmmata ja siis jäi ta liikumatuks...
Johnny tundis nööri oma kaela juures ja tuli tagasi reaalsusesse.Ta ei suutnud uskuda,et tema naine on surnud ja tema on selles süüdi.
"Ma ei suuda ilma temata elada"mõtles Johnny."Vahel on magus vale siiski parem karmist tõest."
Ta lükkas taburetti enda all...Viimane heli,mida ta kuulis,oli tabureti kolksatus vastu põrandat.Ta jõudis vaid mõelda:"Liiga palju ausust"