Verised tallad (2)

Mu peal on tappev loidus.
Mu huuled krõbisevad,
kõrbekuumus ning märg kuivus
kastepiiskades võbisevad.

Ma asetan ette oma mustad prillid,
mis tapavad päikese moearmastajale.
Ma neelatan ning neelan alla pillid -
olgu nendeks nutt või arstirohi.

Ma mõtlen hiljem või varem -
kas pigem nutuklomp kurgus
või muru on parem...
Äkki peaks neelama julgust?

Kõnnin jäisel asfaltil, mis terav.
Kuumus kägistab mu kaela.
Ei suuda end tagasi hoida ma enam!
Tahan näidata oma asjatut vaeva.

Miks üks king on poes nii kallis?
Mes' pärast ma jalgu võin näha?
Ja teel kõnnin ma hallis,
kuigi paljatel taldadel kriimustan naha.

Verised tallad kõnnivad teel.
Tere tulemast, viimane koolipäev!

Kannatanud jalad veritsevad nüüd päikese käes.

Autori kommentaar »