Teisel pool mõtteid -21# Rahakott (9)

Robi, Kate ning Marja olid väga lõbusas tujus. Nad kolisid pimedamasse tuppa, kus sai ka minu jaoks palju nalja. Vahetasime muljeid ning sügasime tallaaluseid. Marja värvis ka ripsmeid, nagu ta teeks peo jaoks ettevalmistusi. Robi vahtis enda pükse nii eest kui ka tagumiku pealt ning Kate peksis peegleid: "Miks pean ma nii kole peeglist paistma?" Ma vastasin valusalt: "Kuidas siis veel, kuidas peaksid siis sina peeglist paistma?" Ning me kõik muigasime.

Vaatasin pisikesest aknast välja, pikalt-pikalt tühjusesse.
"A-a-a-aaa!" karjatasin ma ning Kate hüüdis kohe selle peale: "Jee, mu lemmiklaul! Po-po-po... Poker Face, Po-poker face!" Ning kõik taha kooris: "Ommamaa!"
Kuid minul ei olnud nalja tuju ning ma hakkasin vaikselt vesistama. Kuna jah, akna taga oli keegi. Ronisin aknalauale ning avasin selle vaikselt.
Mingi kass trügis sisse. Tegelikult tuli vaid Laura, kuid ta kitkus veel karvu ning linnusulgi enda küljest lahti. Ta oli ikka ilus nagu varem.
"Käisid shoppamas või?" mõnitasin mina. See oli mulle juba harjumuseks muutunud, kuna kõik käisid oma ebanormaalsusega närvidele. Laura noogutas ning naeris ja meenutas me varasemaid nalju ja ma keerutasin silmi ja Robi irvas ja-ja, jaa...
Laura ütles, et meil olevat olnud siin mingi laulukoor või midagi sarnast. Marja seletaski, et täna jäi ära ning me hoiame ikka meeleolu õhus.
Ma kallistasin Laurat, kuna ma kartsin väga akna taga krabistavat olendit. Laura torkas mind näpuga kõhtu ning ma läksin hüpates vetsu.
"Kuule, mõni joob siin või? Ropsib ju..." ütles keegi mulle ukse taga.
Möhhitasin vaid.
Katu istus korraga minu ees WC peal nagu mingi uhke modell. Ta vahtis mind nagu väärakat. Tõmbasin ainult vett ning pärisin, et mida ta tahab. Ma ütlesin ka oma arvamuse mulle pähe sülitada või mida iganes ma oma juustest peale õue vaatamist leidsin.
Katu süütas suitsu ning sülitas kõrvale. "Noh, kahju et vaimudele pole nikotiini plaastreid!" ütlesin ma vaikselt ning nõuandvandlalt.
Siis Katu lihtsalt viskas selle suitsu põrandale. Leitsin, et see on vaid näts, millel nõme paber ümber. "Kust sa ühe krooni leitsid, Katukene?"
Ja katu näitas mingit täiesti võõrast rahakotti, kus oli sees paar kümnekat.
Võtsin nätsu ning pistsin hukkamõistvalt selle tuld saanud püparmündi rulli suhu. Tõmbasin Katu käsi kasutades tuppa. Ta tõrkles ning lasi mu haardeid küll läbi, aga ma ei jätnud järgi ning sosistasin talle ühe asja:
"Las ta tuleb Maryna trepi peale, las teised värisevad seal nurgas.
Ja kõik see sündiski ning mina vaid istusin toa ukse augus, tehes üllatunud nägu. Kahjuks ei tulnud minu traagika mõistetavalt välja ning ma sain pinaliga vastu pead.
Laura urises ja möirgas nagu mingi jõehobune, kes paaritub lõviga.
Robi ütles, et ta lahkub nüüd ning ei taha meie loIIidega tegemist teha. Katu küll parus ja tiris ning isegi ehteid lõhuti. Aga Robi lihtsalt võttis oma koti, ketsid ning läks oma teed.
Kate jooksis Robile välja järgi ning palus, et too tagasi tuleks. Laura vaid naeris ning lükkas ukse tasakesi lukku. Marja tegi morssi ning meie viskasime kivikaid, kahekesi.
Laura, Marja ning mina sobisime hästi kokku. Korraga hakkas Kate ukse lingiga kolistama. Tal olid küll võtmed taskus, kuid too blondiin ei mõistnud muudki kui naabrimutte vihastada.
Marja vihastas ning tegi hästi vihased silmad. Ta isegi pimestas mind oma valgusega ja ma jooksin koridori. Robi ja Kate rääkisid seal juttu ning jooksid kohe esimesel võimalusel sisse. Panin jala vahele, kuid Robi tõmbas oma küüntega mu näo verele.
Kate ulatas mulle salvräti ning me läksime kõik sisse. Olime leppinud ning elujõulised, vihased tüdrukud.
Ma hakkasin juba kahtlema, et Krissu ei ole siiski minu kallal käinud. Ta ei tahaks minuga sellel määral tegemist teha. Tal on ka paremaid sõpru. Talle maitseb kindlasti Alexi veri.
"Miks kõik nüüd korraga Allut jahivad?" Küsis Kate.
Robi lükkas mu vastu seina ning ma langesin oimetult maha. Marja kallas endale vaikselt suhkrut kibeda morsi sisse ning Laura hüüdis iga natukese aja tagant:
"On sinuga kõik korras?"
Muidugi oli, Katu oli ju kogu aeg toas. Ta ilmutaski end peeglisse, mille peale Robi jooksis tõesti hirmunult majast minema. Kate näitas kõigi poole näpuga: "Sina tood vaime majja või?"
Laura pani mulle jääd pähe ning ma tõusin peagi püsti.,Kuid ka tema pidi minema. Nad läksid koos nagu parimad sõbrannad minema.

Tegin kadeda maasika näo. Kate keeras muusikat valjemaks, Marja laiutas diivanil ning mina vaatasin aknast tüdrukutele järele.
Nägin veel Katut diivanil peesitamas. Teadsin, et kui tüdrukud lõplikult silme alt kaovad, siis ta tuleb nurgast kõigile välja, nähtavale.

Autori kommentaar »